Õhtul läksin jooksma oma tavapärast rada, mis kujunes eriti raskeks (palavus). Tagasi Fokia poole joostes tulid vastu kamp vormikaid naiskasid, kes tegid midagi kepikõnni sarnast. Tervitati mind näod naeru täis “ja sas”, “ja sas”!!! Tundisn kohe, et olen kohalike naistega ometigi ka midagi ühist leidnud. Jaaa üllatus üllatus, meie väiksesse Fokia külla tulid(suvel puhakb siin u 10 000 in) esimesed turistid- sakslased. Mitte, et ma siin sellise egosüsti olen saanud ja ennast kohalikuks pean, aga hea oli näha, et siin varsti varsti elu hakkab pöördesse minema (mai esimesel nädalal saabuvad ka siia enamus Sani praktikante).
Helllouuuuu..helllouuuuu, juba üle nädala tervisliku toidu peal olnud:)
TEADAANNE:
Sain eile õhtul maailma kõige armsama sõnumi mu armsalt väikelt kiisumiisult (hüüan oma väikest vennakest juba vist tema esimesest eluaastast nii). Igatsen teda enim!! Loodan, et sa mu kiska loed seda !!! musi sulle ühele põsele, musi teisele põsele, musi ühele silmale, musi teisele silmale, musi ninale, musi otsaette kaa!
Kiisu.
No comments:
Post a Comment