23. mai Kilplased majast välja!

Eile käisin siis Ikonios veel õhtul, jalga keerutamas. Tähistasime Peteriga, et ta sai ka lõpuks ettekandjaks pool baaris. Väga fun oli, me kahekesi sõna otseses mõttes omasime tantsupõranda. Koju jõudsin kella 4 kuskil. Kuna ma ei leidnud oma madratsit üles, kuhu Peter-poiss magama panna, siis ta pani padavai 4 km jooksuga koju. Täna tööl, ma ütlen perfektne oli töötada. Organiseeritus oli majas. Mina olin üksi verandal, võtsin tellimusi, Anita oli sees lobbys, üks ettekandja assistant ja üks baarmen. No sujus nagu ludinal. Aeg läks kiiresti, istuda ma ei saanud, aga no ma tõmbasin endale mingi Beyonce vana laulu I am survivor… jne. Nüüd tööl olles laulan seda mõtetes ning ootan vaikselt, et keegi tuleks ja ütleks mulle, kus omas maailmas ma jälle ringi tiksun.

Peale tööd! Näost loeb kõik välja, et ma jumaldan oma tööd ja Sani Hotelli. (Oma best eestlasest kaaskannatajaga)

22.mai Pirnid põlema, tuled kustus

Juhuuu ma ootan oma pakikest juba nii hirmsasti, mis mu mamps mulle teele saatis. Ma kuulen igasuguseid jutte Kreeka kohta,läbi mampsi jutu, ise elan selle keskel, kuid ei tea midagi. Saan aru te murest, et siin on suhteliselt väga räbal olukord, aga isegi ajalehed ei kirjuta siin midagi. No, mida ma ka tean, ise ei saa kreeka keelest muffigi aru, inglise keelsed lehed siin puududvad. Täna sain teada, et Thessalonikis mingid pommid plahvatasid, sinna mul ilmselgelt mõnda aega asja pole. Olge rahulikud, mu pärast pole vaja muretseda, kinnitan seda. Kui Sani Hotellile pomm alla pannakse, ma ainult naeran selle üle, juubeldan, plaksutan käsi ja jalgu ja kõike.
Täna olin siis esimest korda üksi tööl, täiesti üksi pidin hakama saama. Sain ka loomulikult, aga keegi pead ikka nagu pind perses torkima koguaeg. See manager, kelle ma Ikonios kunagi kuu peale saatsin, no ta ei saa üle vist sellest. Seletab ja seletab, ma ei kuulnud ühtegi ta sõna, mõtetes mõtlesin ainult kuidas talle jalga ette panna, et see vend reaalselt käbla käiks, äkki lööb mõni mõistuse rakuke põlema ta olematus pirnis.

Tänase tööspliti ajal tegime lõbusat tuju endale, mu suurima moscitovihkajast sõberiga Rumeeniast

21. mai Suure surmaga läbi päeva

Pilves ilm jälle, tuul. Ma ei sa üldse mis ma ronisin siia, Eestis ka parem ilm kui siin pommiagus. Püha müristus, ma mõtlesin, et kõnnin tagurpidi uksest tagasi, kui nägin kui palju matse meile oli vihmavarju tulnud. Jooksin teadmata suunas, lihtsalt jooksin, sest mu kallis supervisor tegi ühte arvet no ma ei tea, micros ta teine kodu ilmselgelt. Ta ei saanud mitte muffigi aru, ja kuna mina microse lähedale ei saanud, siis ma pidin lihtsalt joosta niisama. Õhtuses vahetuses sama jama, mina ei tea mis täna kõiki siia restorani tõmbas. Seega ma ei saanud oma varbaotsakest ka sirutada, kokkuvõtteks ma ei teadnud enam kas ma elan ikka reaalselt või olen juba taevas omadega. Õhtul oli staff pidu, mingi uus koht avati. Otsustasin koju minna, aga mu kallid Lefterius (pool baar), Sofia ja Zorro keelasid mul selle mõtte kategooriliselt. Seega senikaua kui kõndisime autoni, mõtlesin välja igast plaane, kuidas saada vahepeal südameatakki. Südameattakki ma ei osanud endal tuvastada, aga koju magama ma jäin.

Lenda Anni, Dissapear Anni, Tee ringe Anni! Anni Anni Anni Anni!!!

20.mai Lõpp mu palvetele!!

No reaalselt on siin Kreekakeses sadanud, tuuled puhunud (pigem orkaaniks nimetaksin seda), vihma sadanud ja kõike kõike. Nii, mu palvetele vihma lund külma tuult- neile palun lõppu, aitab küll, täitsa piisas kohe 3 päevast, kus ma pidin jälle välja otsima oma 0,2*0,2 cm2 kapiuberikust mõned paksemad karupüksid. Seega oma vabal päeval otsustasin minna sööma hotelli sööklasse. Ja mida ma seal nägin, läätsesuppi ja ülinämmad normaalsed šampilionidega makarone. Valida oli ühe vahel. Moosisin ja moosisisn sööklamutti, et ta paneks mulle natuke mõlemat. Ütlesin, et ta näeb väga hea välja täna. Et tal on uus ilus soeng (olks sellega panin väga mööda)! Igaljuhul sain natuke mõlemat. Maitses hea!



Imetlusväärne! Liiga hea, et tõsi olla!