Anni: 04/11/10

Uued tuuled, uued emotsioonid. Uuestisünd, ümberristimine

Postitus otse Ikoniost, me parimast netikohvikust. Tulime siia, lonkides, meeled suhtelised kurvad. Mõtlesime kuidas siin ellu jääda viis kuud. Möödume me apartamendi juures asuvast jalgpalliväljakust. Poisid, kes seal mängisid, said shoki " OMG that is not true, we love ju". ÜLESKUTSE: kõik naised, kellel on madal ego ja kompleksid enda välimuse kohta, palun tulge kõik siia. Siit saate oma vajamineva esgosüsti ja naasete Eestisse tagasi enesekindlamana kui eal varem.

Tagasi enda juurde. jõudsime Ikoniosse, küsin ettekandja käest kas saan väljas netti kasutada ja järsku oh õnnistust meie aeda, ta rääkis meile eesti keeles vastu. Tõesti nagu Hemingway on öelnud: " Igas sadamas on üks eestlane". Me saime paljudele oma küsimustele vastused ja tuleb välja, et me oleme saanud väga hea elamise. Ta rääkis, et siin on väga mõnus elada, tuli veel välja, et me elame ühes apartamendis temaga. Ta ise tuli samamoodi nagu mina praegu hotelli tööle ja nüüd ta ongi jäänud siia. Meeleolu tõusis 100%. Saime teada, et hiljem tuleb siia palju eestlasi, me oleme praegu esimesed. Hotellis, kus ma homme esimest päeva tööle lähen, pidavat olema ogenstogens. Esimesed päevad pididki kõige hullemad olema. Ma ei käitu ärahellistatud tüdrukuna, niiet mu sõbrad olgem rohkem positiivsemad. Loodan, et tuleb parim suvi. Ahjaa ja see ka veel, rohkem ma seal hotellis ei kavatse sekunditki magada!!!!! Ja tänase päevaga on ilm suhteliselt soojaks läinud. Hetk tagasi oli noo umbes 23 kraadi. Üks väike tüdruk, kes meie juures siin tsillib ja ennast mu webcamist avastab, tervitab teid! Ole mõnusad ja kirjutage mullegi!! Ketlin homme ma küsin su kohta, kuidas ja kas sa siia saad mulle külla tulla!:)

Otsepostitus kell on 21.10

Teine päev ellujäämiskursust

Ärkasin, mässituna kõikidesse oma olemasolevatesse toppidesse ja sokkidesse. Võtsin hoogu umbes 2 h, et teki alt välja saada. Tegime Stellaga jooksuringi ja tegin oma 15 minuti reegli kõhulihaseid. Avastasime, et asume täiesti ranniku ääres. Leidisme, et meil on peale ühe supermarketi veel poode ja bakerey`d (saiapoekesed) ja tekitasime jälle kodanike seas elevust. Me oleme siin samamoodi vaatamisväärsused kui kaks neegrit Eestis. Pühapäev, kõikvõimalikud poed on kinni. Siin on kõik enamvähem umbkeelsed. Kõik vanemad inimesed, et meiega rääkida, kutsuvad oma võsukesed tõlgiks. Koju jõudes, mõtlesin teha eile ostetud juurviljadest, oliividest ja feta juustust salatit. Külmkapp, mida pidasin eile kõige normaalsemaks esemeks siin hoones, oli jäävkülmutanud kõik meie salatiks vajaminevad tooted. Minu esimene söömaaeg, siin Kreekas (viimane koht ilmselt pageu, kus ma üldse maamunal tahan olla) oli hakitud (siin oli kapis üks võinuga) külmunud juurviljad koos oliivide ja fetajuustuga. Arvestan sellega, et kui töökoht, kus homme on esimene päev, on normaalne, võtan ületunde, et ma oma uueks koduks nimetavat urgast võimalikul vähe külastaksin. Thessanoliki on meist umbes 60 km kaugusel. Eestis planeerisin külastada kõiksugu 15 shoppingstreeti, ööklubisid, parimaid kokteilipaare ja jäätisekohvikuid. Nüüd on peamine ainult see, et siit elusana ikka Eestisse tagasi pääsen. Päevitada on siin võimatult külm. Laisk töömees pidavat esmaspäeval tagasi tulema ja ülejäänud sada tööd siin ära tegena, mida ma kangesti ei taha uskuda. Eestis lugesin tüdrukute blogisid, kes samamoodi Kreekas praktikal olid. Nad kirjutasid, et magasid pidevalt, mina sellepeale ainult naersin, kui lollakad ikka. Nüüd ise samamoodi magan ainult, sest soe tekialune on ainuke koht, kuhu prageu üldse kutsub.
P.S- suhteliselt fancy netikohviku leidsin siin, et võimaluse korral veedan oma parima aja seal.

Me kodu juures asuv rand

Rand

Naljast kaugel eemal

Jõudsin kell pool 3 öösel Thessaloniki lennujaama. See tähendab seda, et pean passima siin veel umbes 4 h. Kokkuvõte: Sõit lennukiga kokku 3 h, terminalide kodanikuks olemine 16 h. Õnneks sain oma pagasid kõik tervena kätte ja wifi on selles sõna otses mõttes inimeste magalas (iga lennujaama pink on hõivatud teki ja padjapüüriga vanema meesterahva poolt) olemas. Öösel kell 4 avastasin, et meile on eksam IVA-sse üles pandud. Suurimad tervitused EHTE koolile!!!!!!!! Meile tuli Irina, selle kogu krempli organiseerija vastu, pani maid kohaliku Kreeka bussi peale ja andis vistiitkaardi peatuse nimega. Bussis oli selline mees, kelle ametiks oli hüüda peatuste nimetusi. Ta võttis oma tööd eriti tõsiselt, sest mehest, kes karjub peatuste nimetusi sama kiiresti kui koolibrii lehvitab tiibu, oli väga raske aru saada. Sõbrunesime noortepärase vanema naisterahvaga, kes tõlkis meile peatusi slow versioonis. Nüüd peaks ära mainima, et ma ei asu Thessalonikis vaid asun Kassandras, Fokias. Algul ei öelnud see mulle midagi. Autoga tuli keegi naisterahvas peatusesse vastu. Astume koos meie uude koju. Sisse astudes valdas mind …. ma ei oska seda sõnadessegi panna, ahastus? šhokk?. Apartament haiseb, välislukk katki, mööbel on segi pekstud, nõud puuduvad, puhastusvahendid puuduvad, wc paber puudub, kohutavalt külm ja rõske, pime, vesi puudub, üks põlev pirn apardamendi peale, pliit puudub. Mu kohvrid ei mahtunud lihtsalt köök/koridor/elutuba (kõik üks kooslus) läbi. Tube on siin 2, millest ühe hõivasime Stellaga (mu kaaskannatajast koolikaaslane) ära. Kokkuvõte: magamata 30 h. Naiska läks minema, soovitas meil puhata ja rõõmu tunda. Kõigepealt varastasime naabritelt (kus VIST kedagi ei ela) mööblit meie rõdule. Tõstsime kõik vähegi kasutatava mööbli meie tuppa. Järgmine nädal pidi meile veel tulema siia 2 eesti tüdrukut. Nende toal pole elektrit, ühesõnaga mitte midagi, vaid kaks voodit. Koristasime, küürisime ja läskime magama. Kella 15 paiku hakaks keegi meile uksele taguma. Siis oli küll juba šhokist nutumaik suus. Tuli välja, et see oli remondimees, kes inglise keelest tuhkagi aru ei saanud ,vaid karjus “katasdrofa, katasdrofa”. Sain temaga jutule, käskisime kõigepealt meile vee panna ja elektri ja lukud ära vahetada. Mees tööd ei viitsi teha, sai kuidagi välisluku vahetatud ja vee saime ka majja. Pärast viis ta meid autoga meie uut “linna” tutvustama. Pmt asume mingis kohalikus kolkas, kus on üks supermarket (väiksem kui Eestis asuv keldripood) ja kamp mehi, kes kõik meile hirmsasti meeldida tahavad. Kokkuvõte:söömata 2 ja pool päeva. Magama ei julgenud minna. Ruupuriga käidi mööda linna ja karjuti midagi. Julgustas see, et panime ühe raske laua meie toa ukse ette. Ja siin on kohutavalt külm!!!!