Whta is wifi? What is computer?

Kuna väga raske saada Internetti iga päev, siis proovin teid postidada tihedamini. Igapäev uudisd vananevad ja peale tulevad uued. Seega võtan sõnad juba tagasi oma lätlastest toanaabrite kohta. Täiesti greizid mutid. Juba haun plaani, kuidas neist malakatest (kreeka keelne ropp sõna)lahti saada. Kreeka keelest nii palju, et mul on selged põhiväljendid ja roppused!

inimesed, inimesed, inimesed

Kuna rääksiisn teile pika jutu maha tööst, siis nüüd tahan rääkida nendest inimestest, kes olid minu kollektiiviks. Mille pärast, kui sain teada, et mind viiakse üle teise kohta, minna üldse ei taha. Need neli päeva 13 tunniliste tööpäevadega, poleks ma mingil juhul ilma sellise seltskonnata nagu seal oli vastu pidanud. Peter, etteknadja assistant, keda ma tervitan kõige rohkem, on pärit Moldovast. Oiii jummel temaga sai kõige enam nalja. Kui me vetsu tahtsime,siis pidime küsima. Mitte midagi ei tohtinud teha, kui ei olnud ennem manageri käest küsinud. Alati oli Peter see, kes pidi jääma tööle kõige kauemaks, pidi seda ja toda ja kolmandat tegema. Algul vaikne poss, kellega kirusime me sitta tööd enim. Immiteerisime managere ja ettekandjaid, ausalt ma sain naerust naerupalaviku lihtsalt. Dimitris, baarman, kohalik. Algul ma vihkasin sind tõesti, pagana playboy selline. Ühel päeval, hakkas see egotsenter minuga rääkima. Segane vend, kimub pävas 50 korda. Paar viimast päeva irvasime kõige üle. Õpetasin talle ja Stefiliosele (teine baarman), kuidas on eesti keeles malaka. Radka, naine Serbiast. Hull naine, baarman, ei no selline karm naine, aga nalja sai hullupööra temaga. Stela, ettekandja, armsake mul, õeks sai mul lõpuks. Väga väga hea sõbranna, inimene, kellega sai kõigest rääkida. Vera, assistent. Selline natuke tagasihoidlik, malbeke. Temaga nutsime kahekesi salaja, kui väga raske oli. Tema jääb mina lähen, tal hakkab raske olema. Stefan, mu Johhny Bravo. Esimesel päeval ta näitas mulle kus uksest kandikuga välja minna ja millisest sisse tulla, eino vend pani ikka hästi. Paar sekundit pärast rääkimist, läks ta ise valest uksest. Manager ütles, et vaadake nüüd teda: kurat aju võiks ka nii suur olla, kui su musklid, friiikin Swarzneger!!! Stefaniga, kes ma mõtlesin, et ma elusees suhtlema ei hakka, kuna team temasuguseid, kes arvavad, et nad on maailma naba. Ühel päeval läksime koos koju, uskumatu nii tore poja. Pärast seda saame ülihästi läbi. Neid oli seal veel, ma kõiki ei hakka kirjutama. Ma ei oska siin nii kirjeldada neid emotsioone, kuidas tegelikult oli, ja kui fun mul tegelikult oli need neli pagana rasket tööpäeva nendega.

Fast fast.... ellaaa ellaaaaaaaa, dissapeaaaaaaaarrrr

On 3.mai õhtu kell 0.28. Jõudsin koju just töölt. Ma pole nii kaua kirjutanud. Mitte sellepärast, et olen teid ära unustanud või midagi. Viimasel ajal on suur tamp peal olnud: tööle-koju-magama-tööle.. Igaljuhul basseinibaaris töötada oli esimene päev kohutav. Mina kui ettekandja assistent, olin täielik ori. Pidin kõndima ringe kandik käes(u 1 kg) mööda tühje laudu (kuna rahvast polnud veel hotellis) ainult sellepärast, et ma näitaksin, peamanagerile, et mul on pidevalt tegemist. Kurat, kuna kliente polnud, siis oli ikka pagana palju teha. Kohendasin ühtesama tuhatoosi täpselt 187 korda. Päise päeva ajal ma pidin surema, sest väljas oli u 26 kraadi ja lauspäike. Töötunde oli 14. Teine päev. Lõunapaus oli 12 min, kuna restoran oli rahvast täis. Restorani ala on tohutult suur. Koristasin ja nühkasin laudu nii et 100 higimulli otsa ees. Minu manager pani meile tambi peale: Anni faster!!!; Anni disapear outside!!! Anni fly!! Anni elaa elaaa (kr.k: minemine). Teisel päeval hakkasin juba tööle pihta saama. Minu tööks on viia joogid lauda, koristada lauad, teha milksheike, teha jääiseid, teha forbeed, pidevalt laudade ümber ringe teha ja küsida inimestelt nende tühje klaase. Mina ei saa aru, mida rasket tööd on ettekandjal seal olla, sest eraldi on ettekandjal olemas assistendid ja toitude kandjad. Ettekandjad võtavad ainult tellimusi ja tegelevad rahaga ja lõpuks saavad kogu tipi endale (keskmiselt jätab iga mats 5 EUR; kliente päevas: lugematu arv). Okey kolmandal päeval, mu jalad olid surnud, öösel magada ei saanud, päikekesepiste ja päikeseallergia sain. Õhtul, peale 13 töötundi, mu nägu oli pähe ära põlenud, viskasin täiega auru välja ja lasin nuttu kõigi ees. Oii pagan, see oli õige tegu. Kõik jooksid ja nunnutasid. Minu manager, keda ma südamest austan (kuulujuttude kohaslet on ta parim manager üldse Sanis), rääkis ja rääkis minuga, et ma nii tubli jne. Mulle meeldib see, et minu manager ise aitab meid koguaeg, vastab kõigile küsimustele, on koguaeg kohal. Neljas päev. Tööle minek. Kuna mul oli tekkinud tõsine päikeseallergia, ütlesin managerile, et kas ta saab mu õhtusesse vahetusse panna. Uskumatu, aga manager ütles, et saab aru mu probleemist ja teeb kõik, et mul parem oleks, aga, et ma pean ainult selle päeva vastu pidama. Okey ma tõesti nautisin oma tööd. Jalad olid juba harjunud. Suhtlesin klinetidega. Tööle sain kohe pihta. Ise hakkasin vigu nägema jne, üritasin juba ise seal bossi mängida. Daubekatele teadmiseks: mina, kes kartsin kõige rohkem kandikuga tööd teha, nüüd, teate ma viin lõtva kandikul 7 pool liitrist õlle klinetidele. Manager: “Anni, sinu salarelvad on weteks ja kandik, niiet go goo outside!!” Neljanda päeva õhtuks sain teada, et mu manager oli tõsiselt mu peale mõelnud, ütles mulle, et see nädal saan 2 vaba päeva, kuna mulle läks ainukesna assistentidest minu töö korda ja ma võtsin seda südamega. Mind viiakse teise baari üle, mis asub hotellis sees. Peabaari, kus pole mitte muffigi teha, kliente on vähe ja ala on ülimalt väike.

Ainult unistamiseks....söök söök

Oh sa heldeke, lugedes oma eelmiste päevade kirjutisi, jääb minust ilmselgelt mulje, kui suurimast toidusõltlasest . Pole viga, täna ei saanud me muffigi maitsta toite. Vaatasime ainult kõik näljaste nägudega, kuidas hotelli manager me ees toite maitses. Vastik vanamees, mitte muffigi ei liiguta ennast ja tuleb sööma me ette. Igaljuhul teadmiseks, et endiselt jooksen 8 km ja teen kõhulihaseid iga õhtu ja ilmselgelt peale 18.00 ei söö. Seega sellepärast ma annan endale vabaduse kirjutada peamiselt söögist ja söömisest, sest sellest ma unistan nii magama minnes ja kui ka hommikul bussiga tööle sõites. Sellel nädalal on mul ainult üks toidukord päevas, nii et palun mõistke mind.
Täna läksin Possolous rannabaari juurde tsillima koos Stelaga (mu töökaaslane). Hullumaja hoovis, mis vaade sealt avanes. Ma olin sõna otseses mõttes rabatud. Ma proovin teile mõned pildid üles panna, kui võimalik, sest need arvatavasti räägivad minust paremini.

Kassid! ….Kes? ….TARZANKASSID!!

Ma vihkan kasse (ärge võtke isiklikult kassiarmastajad), seega loomulikult minu rõõmuks siin kubiseb nendest karvanässakatest. Oleks nad siis normaalsed, aga ei. Nad ronivad mööda seinu, hüppavad, kargavad, karjuvad, jooksevad, turnivad. Seega pean neid tarzankassideks, va segased kohalikud toidavad neid ja seega tuleb neid iga päev üha rohkem ja rohkem juurde. Eile leidsin endale mõttekaaslased. Tegid minuga tutvust naabrid, kes koguaeg karjuvad me kõrval. Ma ei teadnud, kuni eilseni, mis on nende probleemiks. Tuli välja, et kassid loomulikult, karjuvad nende peale. Mina mõtlesin, et mulle on naabriteks toodud mingid hullud. Igaljuhul tulin täna koju ja uksest sisse astudes leidisn eest miljon sada kotti. Meile tulid uued toanaabrid. Lätist pärit, ära hellitatud nagu minagi (pesu ei oska pesta, süüa teha ei oska jne). Väga lahedad pliksid, minu moodi. Tööst siis niipalju, et homme hakkab söökide degusteerimine…niiet Anni teab kuhu ennast homme asetada- järjekorra etteotsa loomulikult.

NB!!! Mamps saada mulle meilile telefoniarve. Siin käivad asjad nii, et kui saa igale matsile oma numbrit ei anna, siis mõeldakse, et sa ei taha suhelda ja suhtluse olulisust olen ma juba maininud. Seega iga päev, saades sõnumeid: How are you- the day before, yesterday, tomorrow, the next day, ten years ago and so on…, siis tahan arvestada oma telefoniarvega, eks mamps!!

Kolm on kohtuseaduseks, teate!?

Esiteks, kõigepealt, kuuldes, et mu suurimad blogi fännid on mu vanaema/vanaisa Elvast, siis saadan just Teile Kreekast kõige palavamad tervitused!! NB! Kui te mu sõnadest, väljendites midagi aru ei saa, siis võite alati mulle meilile kirjutada annitedrema@hot.ee
Teiseks, kuna arvatavasti te kõik teate mu tegemistest/toimetustest ning eeldatavasti tahate mulle enda tegemistest ka rääkida, siis PALUN kirjutage kõik mulle, millega te vahepeal ise tegelete. Kirjutage ükskõik millest-ilmast, uudistest, söögitegemisest, koristamisest, vanniskäigust, eksamitest (see käib eelkõige Arti ja Motu kohta). Ükskõik, tahan kursis olla võimalikult palju te eluoluga ja tegemistega. Ootan te kirju ummistama mu postkasti e- aadressile annitedrema@hot.ee
Kolmandaks, täna ma ei räägi enda tegemistest, sest polnud midagi erilist. Loomulikult peale selle, et ma jooksin täna esimesena sööma ja mind pidi sõna otseses mõttes sööklast välja tirima. Seda ka tehti, kuid suutsin ennem seda veel ühe koogikese endaga kaasa krahmata. Niisiis, täna ma tahan rääkida natukene üldisest eluolust ja töösuhetest Kreekas ja nende erinevustest võrreldes Eestiga. Et siin Kreekas üldse hakkama saada, pead sa rääkima. Ükskõik mis teemast, see näitab üles huvi, et oled huvitatud inimesest ja seega sind ka respekteeritakse. Töö juures hoitakse tööasjad, väljaspoole tööd neid ei viida. Seega see tähendab, et mees ei lähe koju ja ei ela oma päeva jooksul tööl kogutud viha naise peal välja. Samuti, töö juures ei TOHI sa üksi probleemidega tegeleda, alati pead sa rääkima, mis sind häirib, et probleemid nii kaastöötajatega jms saaks lahendatud. Teiseks sa pead välja näitama austust. Selle all ma mõtlen seda, et kui sinu boss, olgu see su otsene või kaudne, möödub sinust, pead sa mõtlema, et ta on king of leon ja sina pagana uruhiir. See on minu jaoks kõige mõistmatum siiamaani. Täna läks meist mööda Sani omanik, kõige tähtsam nina. Kus kõik hakkasid kummardama ja mu supervisor ühelt jalalt teisele hüppama. Ma ei saanud tuhkagi aru, sest mul polnud õrna aimugi, kes see vanamees oli, ei kottinud ka väga. Siinkohal lööb vist eestlase olemus välja. Tulin siia tööd/praktikat tegema, mitte pugema mingi friikn poolkiilaka- hallipäisele vanamehele. Kreeklased saavad parema töö tänu läbi onupojapoliitika ja pugemise, eestlase läbi raske töö ja pideva enesetäiendamise. Kreeklased on sellised, kes ütlevad mida mõtlevad. Sellega on raskusi, sest mina mõtlen miljon korda ennem mida ütlen. Seega neil ei ole olemas tabuteemasid nagu eestlastel, millest ei räägita. Siin räägitakse kõigest. Et siin läbi lüüa, pead sa ennast tohutult avama. Minule on see raske ja kõik naeravad selle üle, kuidas ma iga asja peale punastan. Proovin tuua vabandusi, aaaahhh… see on kõigest päike, mis hakkab mulle kohe peale, aga kurat ega nad lollakad ei ole, saavad aru kohe.

Musi musi minu kallile vanaemale ja vanaisale