Paku frappet, mitte ouzot!!

Hommikut alustasin (kuna buss oli jälle töötajatest täis), istumisega pagana pargipingi peal, sest iga hommik kui mina bussile jõuan, on sinna juba sada tuhat matsi sisse pressinud. Igaljuhul sain tuttavaks ühe toreda, võib arvamust avaldada, et homoga (siin suhtutakse neisse väga hästi). Töölt tulles sain jälle autoga koju. Kuna sellest sädistamisest olin juba nii väsinud ja olles omas maailmas, tuli välja, et keegi oli minult vahepeal küsinud, et kas tulen ka? Mina loomulikult oma hiilgava ideega igale küsimusele vastata: Yeah, it is no problem, pidin shoki saama, kui auto ei pidanud kinni minu kodu juures. Läksime töökaaslase juurde, kes pakkus meile kohalikku traditsioonilist alkohoolset jooki. Nimi oli vist mingi- ouzo. Igaljuhul see oli nii rõve, maitses nagu lagrits ja inimesed, kes vihkavad lagritsat saavad minust aru. Nüüd jõudsingi koju, väsitavast (ma ei saaks seda nimetada tööpäevaks) rääkimispäevast! Frappe, mu parim sõber siin, hoiab mind elus veel. Sellest olen sattunud täielikku sõltuvusse. Sain teada, et frappe käsimasinat saab siit Thessalonikist täitsa kohe 3 EUR-I eest. Seega koju ostan neid suuremas koguses ja varstiluban teile, mu armsad pereliikmed, me oleme sellest kõik sõltuvuses!! Aa täna lähen esimest korda välja. Otustasin, et sädistada tuleb ja oma keelelihaseid treenida!

Kreeka traditsiooniline jook Ouzo



Esimene väljaskäik Kreekas.

Vaikust palun, Anni tahab omaette olla!

Töö nagu tavaliselt terve see nädal. Aga täna oli veits erinev päev eelmistest, sest ma sain SÜÜA. Soe toit, nagu õnnistus mu hoovile. Sõin siis makarontsikuid mingi hea kastmega, suure õuna(Kreekas maailma parimad ubinad), sõin salatit ja lõpuks veel kaks ülihead koogikest. Ma siiamaani ei suuda uskuda, et lõpuks sain sooja toitu, ootan juba homset, et uuesti süüa saaks. Igaljuhul veits tööst. Need viimased päevad on suht shithappens olnud. Väga,väga raske on. Kreeklased on hoopis teist masti. Laterdavad nagu jahujahvatajad, avatud, teine temperament- kõik on teistmoodi. Mulle öeldi, et ma olen äärmiselt vaikne tüdruk, kuigi ma selleks ennast väga ei pea. Aga no ma ei leia, et kui ma tunnen inimest 5 minutit, siis peaksin talle sellistest asjadest rääkima, mida räägin enda kõige lähedamastele. See ongi kreeklaste puhul kõige häirivam, et nad räägivad koguaeg. Vait ei suuda keegi olla. Täna istusin hetkeks omaette, kohe, öeldi, et miks ma üksi olen. Nad ei saa aru, et ma ei viitsi koguaeg social olla ja mis veel hullem, laterdada kogaeg. Mu suulihased on õhtuks nii väsinud ja töökaaslased tahavad õhtuti veel välja minna, et veel laterdada. Siiamaani olen suutnud mingid totakad vabandused välja mõelda. Pean veel treenima oma lihaseid. Teeninduskultuurist siin niipalju, et sir/madame käib ette, taha ,keskele ja igalepoole. Kõik on väga spetsiifiline, ma ei oska seda seletadagi, väga raske on. Kui mul eelnevaid kogemusi üldse ei oleks, siis ma ei saaks muffigi ilmselgelt aru. Kõige häirivamaks pean seda, et siin töötajad üldse oma peaga ei oska/ei tohi mõelda. Mitte midagi ei tohi teha ennem kui oma supervisorilt oled luba küsinud. Prügi tahad ära visata, pead selleks supervisorilt luba küsima. Kõige lihtlabasemad asjad, mida ometigi iga inimene oskab teha.

It`s Eminem time!

Töö jälle. Aa ma unustasin mainida, et sain basseinirestorani tööle. Sinna, kuhu mul soov oligi kõige enim saada. Täna sain oma töökostüüma kätte. Ei no sõnad puuduvad. Ma ei kujuta ette kes see disainer oli, aga palun… shut this person for real! Ma näen välja nagu reaalne friikn Eminem. Valged püksid, millel on põlvedeni taskud, värvel on nabani, kukekad ja paistavad veel pealekauba läbi. Pluus on rõve sinine, mis on mulle nabakas ja pusal on käised lühikesed. Ma ei kujuta ette kuidas ma kannatan terve selle suve nende kaltsakatega käia. Täna poleerisime nõusid. Uuuh I like to polish, polish; I like to polis, polish tuli üks reaalne härg (vend on ennast reaalseks Johnny Bravoks treeninud) nimega Stefan me juurde lauldes. Mul on üleüldiselt raskusi nimede meeldejätmisega. Veel raskem on see, et kunagi ei saa ma aru, kui nad minuga räägivad, sest nende jaoks olen ma Aana, Aai, Aa või mõni muu wieordo nimi. Nende inglise keel on ka samasugune nagu minu vene või prantsuse keel. Leidsin mooduse, et mitte lolli olukorda jääda kui nad oma inglise keelega minu poole pöörduvad. Ükskõik mida nad ka ei küsiks, ütleks jne,(kui ma täpselt aru ei saanud), ütlen mina: Yeah, there is no problem või it is no big deal või it is grazy- need sobivad mistahes küsimuse, jutu või hüüdlausena. Ühesõnaga nad laterdavad nii palju kõik, et ma igatsen teid eestlasi ja seda, et te suudate vait olla.

Niinii selline räpikunn ma näen terve eesoleva suve välja!

Sõnad lihtsalt puuduvad