Vaikust palun, Anni tahab omaette olla!

Töö nagu tavaliselt terve see nädal. Aga täna oli veits erinev päev eelmistest, sest ma sain SÜÜA. Soe toit, nagu õnnistus mu hoovile. Sõin siis makarontsikuid mingi hea kastmega, suure õuna(Kreekas maailma parimad ubinad), sõin salatit ja lõpuks veel kaks ülihead koogikest. Ma siiamaani ei suuda uskuda, et lõpuks sain sooja toitu, ootan juba homset, et uuesti süüa saaks. Igaljuhul veits tööst. Need viimased päevad on suht shithappens olnud. Väga,väga raske on. Kreeklased on hoopis teist masti. Laterdavad nagu jahujahvatajad, avatud, teine temperament- kõik on teistmoodi. Mulle öeldi, et ma olen äärmiselt vaikne tüdruk, kuigi ma selleks ennast väga ei pea. Aga no ma ei leia, et kui ma tunnen inimest 5 minutit, siis peaksin talle sellistest asjadest rääkima, mida räägin enda kõige lähedamastele. See ongi kreeklaste puhul kõige häirivam, et nad räägivad koguaeg. Vait ei suuda keegi olla. Täna istusin hetkeks omaette, kohe, öeldi, et miks ma üksi olen. Nad ei saa aru, et ma ei viitsi koguaeg social olla ja mis veel hullem, laterdada kogaeg. Mu suulihased on õhtuks nii väsinud ja töökaaslased tahavad õhtuti veel välja minna, et veel laterdada. Siiamaani olen suutnud mingid totakad vabandused välja mõelda. Pean veel treenima oma lihaseid. Teeninduskultuurist siin niipalju, et sir/madame käib ette, taha ,keskele ja igalepoole. Kõik on väga spetsiifiline, ma ei oska seda seletadagi, väga raske on. Kui mul eelnevaid kogemusi üldse ei oleks, siis ma ei saaks muffigi ilmselgelt aru. Kõige häirivamaks pean seda, et siin töötajad üldse oma peaga ei oska/ei tohi mõelda. Mitte midagi ei tohi teha ennem kui oma supervisorilt oled luba küsinud. Prügi tahad ära visata, pead selleks supervisorilt luba küsima. Kõige lihtlabasemad asjad, mida ometigi iga inimene oskab teha.