29. mai. "whaaaaaaaaayyyyy whaaaaaaayyyyy whaaaaaaaaaayyyyy" laulan!

Täna ma magasin, magasin ja veelkord magasin. Päike täna ei paistnud, aga nii pagana umbne on siin Kreekas, et hoia ja keela. Tavaline tööpäev, alustasin üksi kella 16.00. Suurepärane on üksi töötada, rahulik, ise vaatad kas viitsid ringitada või mitte. Ise olen seal restorani DJ. Mu lemmiklauluks on saanud nüüd Annie Lennox “Why”. See laul on mul korduse peale pandud ja aeg seda kuulates lausa lendab. Õhtul läksin ja aitasin Irinat pool baaris. Ma olen juba unustanud, mis pinged seal peal ikka on. Kõik managerid istuvad seal ja vaatavad su igat liigutust. Püha õnnistus mulle, et ma seal enam ei tööta. Igaljuhul hakkas vihma sadama ja ma sõna otseses mõttes jooksin üles oma restorani, sest vihm võrdub inimass mu restorani. Nii oligi, jooksin nagu ogar terve õhtu. Kõige kurvem oma töö juures on see, et sa teenindad nädal aega inimest, teed ta õnnelikuks ja tema teeb sinu õnnelikuks ja siis ta läheb. Üks neljane kamp vahvaid naiskasi, keda ma teenindasin nädal aega, tahtsid mind endaga koju võtta. Tegime koos pilte ja rääksin nendega maast ja ilmast, väga tsill. Siis üks vanapapi, kes oli samuti mul sõbra eest juba, näitas ja rääkis mulle oma elust, näitas oma pulmapilte ja igast fun.. lahkus …jälle. Õhtul, kuna juba terve eelnev nädal levisid igast ukseaugust mu juurde flaierid, et Ikonios ja Metaxis ja igal pool on stafff peod, siis loomulikult, kuigi mul oli surm silme ees jooksmisest, otsustasin minna.

Täna hommikul tegin endale võiku, kasutasin musta leiba, kilu ja juustu. Parim võiku tuli välja! Rohkem komponente lihtsalt polnud!