Teine päev ellujäämiskursust

Ärkasin, mässituna kõikidesse oma olemasolevatesse toppidesse ja sokkidesse. Võtsin hoogu umbes 2 h, et teki alt välja saada. Tegime Stellaga jooksuringi ja tegin oma 15 minuti reegli kõhulihaseid. Avastasime, et asume täiesti ranniku ääres. Leidisme, et meil on peale ühe supermarketi veel poode ja bakerey`d (saiapoekesed) ja tekitasime jälle kodanike seas elevust. Me oleme siin samamoodi vaatamisväärsused kui kaks neegrit Eestis. Pühapäev, kõikvõimalikud poed on kinni. Siin on kõik enamvähem umbkeelsed. Kõik vanemad inimesed, et meiega rääkida, kutsuvad oma võsukesed tõlgiks. Koju jõudes, mõtlesin teha eile ostetud juurviljadest, oliividest ja feta juustust salatit. Külmkapp, mida pidasin eile kõige normaalsemaks esemeks siin hoones, oli jäävkülmutanud kõik meie salatiks vajaminevad tooted. Minu esimene söömaaeg, siin Kreekas (viimane koht ilmselt pageu, kus ma üldse maamunal tahan olla) oli hakitud (siin oli kapis üks võinuga) külmunud juurviljad koos oliivide ja fetajuustuga. Arvestan sellega, et kui töökoht, kus homme on esimene päev, on normaalne, võtan ületunde, et ma oma uueks koduks nimetavat urgast võimalikul vähe külastaksin. Thessanoliki on meist umbes 60 km kaugusel. Eestis planeerisin külastada kõiksugu 15 shoppingstreeti, ööklubisid, parimaid kokteilipaare ja jäätisekohvikuid. Nüüd on peamine ainult see, et siit elusana ikka Eestisse tagasi pääsen. Päevitada on siin võimatult külm. Laisk töömees pidavat esmaspäeval tagasi tulema ja ülejäänud sada tööd siin ära tegena, mida ma kangesti ei taha uskuda. Eestis lugesin tüdrukute blogisid, kes samamoodi Kreekas praktikal olid. Nad kirjutasid, et magasid pidevalt, mina sellepeale ainult naersin, kui lollakad ikka. Nüüd ise samamoodi magan ainult, sest soe tekialune on ainuke koht, kuhu prageu üldse kutsub.
P.S- suhteliselt fancy netikohviku leidsin siin, et võimaluse korral veedan oma parima aja seal.

Me kodu juures asuv rand

Rand