Naljast kaugel eemal

Jõudsin kell pool 3 öösel Thessaloniki lennujaama. See tähendab seda, et pean passima siin veel umbes 4 h. Kokkuvõte: Sõit lennukiga kokku 3 h, terminalide kodanikuks olemine 16 h. Õnneks sain oma pagasid kõik tervena kätte ja wifi on selles sõna otses mõttes inimeste magalas (iga lennujaama pink on hõivatud teki ja padjapüüriga vanema meesterahva poolt) olemas. Öösel kell 4 avastasin, et meile on eksam IVA-sse üles pandud. Suurimad tervitused EHTE koolile!!!!!!!! Meile tuli Irina, selle kogu krempli organiseerija vastu, pani maid kohaliku Kreeka bussi peale ja andis vistiitkaardi peatuse nimega. Bussis oli selline mees, kelle ametiks oli hüüda peatuste nimetusi. Ta võttis oma tööd eriti tõsiselt, sest mehest, kes karjub peatuste nimetusi sama kiiresti kui koolibrii lehvitab tiibu, oli väga raske aru saada. Sõbrunesime noortepärase vanema naisterahvaga, kes tõlkis meile peatusi slow versioonis. Nüüd peaks ära mainima, et ma ei asu Thessalonikis vaid asun Kassandras, Fokias. Algul ei öelnud see mulle midagi. Autoga tuli keegi naisterahvas peatusesse vastu. Astume koos meie uude koju. Sisse astudes valdas mind …. ma ei oska seda sõnadessegi panna, ahastus? šhokk?. Apartament haiseb, välislukk katki, mööbel on segi pekstud, nõud puuduvad, puhastusvahendid puuduvad, wc paber puudub, kohutavalt külm ja rõske, pime, vesi puudub, üks põlev pirn apardamendi peale, pliit puudub. Mu kohvrid ei mahtunud lihtsalt köök/koridor/elutuba (kõik üks kooslus) läbi. Tube on siin 2, millest ühe hõivasime Stellaga (mu kaaskannatajast koolikaaslane) ära. Kokkuvõte: magamata 30 h. Naiska läks minema, soovitas meil puhata ja rõõmu tunda. Kõigepealt varastasime naabritelt (kus VIST kedagi ei ela) mööblit meie rõdule. Tõstsime kõik vähegi kasutatava mööbli meie tuppa. Järgmine nädal pidi meile veel tulema siia 2 eesti tüdrukut. Nende toal pole elektrit, ühesõnaga mitte midagi, vaid kaks voodit. Koristasime, küürisime ja läskime magama. Kella 15 paiku hakaks keegi meile uksele taguma. Siis oli küll juba šhokist nutumaik suus. Tuli välja, et see oli remondimees, kes inglise keelest tuhkagi aru ei saanud ,vaid karjus “katasdrofa, katasdrofa”. Sain temaga jutule, käskisime kõigepealt meile vee panna ja elektri ja lukud ära vahetada. Mees tööd ei viitsi teha, sai kuidagi välisluku vahetatud ja vee saime ka majja. Pärast viis ta meid autoga meie uut “linna” tutvustama. Pmt asume mingis kohalikus kolkas, kus on üks supermarket (väiksem kui Eestis asuv keldripood) ja kamp mehi, kes kõik meile hirmsasti meeldida tahavad. Kokkuvõte:söömata 2 ja pool päeva. Magama ei julgenud minna. Ruupuriga käidi mööda linna ja karjuti midagi. Julgustas see, et panime ühe raske laua meie toa ukse ette. Ja siin on kohutavalt külm!!!!

Me tuba algul

Me rõdu algul

Toa üks pool pärast makeovrit

Toa teine pool

Rõdu pärast makeoverit