Thursday, May 20, 2010

16. mai Õnnetud õnnetuse õppetunnil õpivad õnnelikkust

Tsiiiiiiiiiiiiiisasssssssss…..tööle pean minema kella 12, buss väljub 11. Magada sain 4 h. Lonkisin bussi peale. Vaatasin oma kaaskannatajad üle, kes mulle bussis õnnetute nägudega otsa vaatasid. Johnny Bravo, mu sõber, tuli otse peolt bussi peale, magas silmad lahti seal. Peter oli ennast minu köögis ilusti välja saanud magada, lubas mulle kõiksugu asju osta selle eest. Tööle läksin täna SeeYousse, mis on Sani resorti kõige rikkamatele mõeldud restoran. Üks väike õlu maksab seal 9 EUR-i. Ilus tööriietus on ja milline lõõgastav tunne seal töötada oli. Kõik olid nii vabad, kõigil jumala pohhui, mingeid ringe kandikuga tegema ei pea. Seal toimus mingi V.I.P pidu, kus kõik joogid ja söögid olid tasuta, mitte mulle loomulikult. Ma ainult vaatasin kuidas need malakad mu ees shokolaadi limpsasid ja kokteile jõid. Selle restorani kaks manageri nõudsid, et ma sinna tööle tuleks, kuna mul oli ainukesena suu irvakil koguaeg ja relax oli olla. Lubasid teha kõik selleks, et mind sinna tööle saada. Asi on selles, et töö on väljas, erarannas seega ma keeldusin kategooriliselt. Pärast sain Sofialt teada, et seal saab keskmiselt tippi 50 EURi 3h õhtu eest ja ,et sinna tööle saada on kõige raskem. Ja mina malaka, ütlesin koha ära. Homme külastan manageri ja lasen ennast vist üle sinna viia. Peale See Yous töötamist läksin kohe oma restorani, kõht tühi, väsinud, surnud, mitteelav. Õhtul tulid kõik õhinal mu juurde ja küsisid, et mida ma rääkisin See You restoranis Sani omanikuga. Mmm.. omanikuga, mina? Millal?… ma ei tea milline ta oli. Mul on ükskõik kas see on koristaja, nõudepesija, manager omanik või muu tont, ma räägin kõigiga ühte ja sama juttu, olen ma ise. Õhtul tuli meile the most kuulus jalgpallur. Managerid kõik jooksid, hüppasid jne. Kuna ma tean kahjuks jalgpallist ainult Ronaldot ja Beckhami (ilmselgelt kirjutan nende nimed ka valesti), siis mul ei jäänud kahjuks ta nimi ka peale sajandat küsimist meelde. Igaljuhul ta on Tallinnas käinud. Koju jõudsin kell 2 öösel, ma ei tahtnud enam sellel hetkel elada, mu jalad surid otsas ja koju jõudes meil polnud elektrit!! Kolistasin, kompisin, roomasin-igaljuhul kuidagimoodi ma jõudsin oma parima sõbra, oma padja juurde.

See You kostüüma

No comments:

Post a Comment