31. mai hobune pluss salv

Täna ärkasin, no reaalne, nii palav on siin. Vastik, ma ei tea enam, mis tähendab mis tunne on see, et kui sul on külm olla. Rannas olles, olen tavaliselt mina see kes võtab sada aastat julgust kokku, et vette minna. Siin ma jooksen täiskiirusega vette,sest randa minnes liiv täesti kõrvetab su jalad ostast. Täna ärkasin üles, terve öösärk oli läbimärg, ma ei tea kas ma olen mingiks kuutõbiseks hakanud ja käinud ööel ujumas kuskil!?
Täna on mu õnnepäev. Amfiteater avatakse, ja mind saadetaksegi sinna. 900 inimest, bravo Anni, bravo. Su jalgadest ei jääb ainult sitt ja saepuru alles. Seitse päeva järjest töötada iga päev 10 ja 30 min- ma arvan, et mu praktikatunnid on juba mitmekordselt ületatud.
Lähen kella 19.00 otse oma restost uude Amfiteatrisse, kus oli täna suur avamine ja suur show. Ellaaa.. laa.. what is this? Kõik jooksid nagu ogarad ringi, 2 tunni pärast on avamine ja kõik ettevalmistused tegemata. Niniii ma arvasin, et lähen sinna appi kui ettekandja assistant. Bravo…kus sa sellega.. Mr. Adams võtab nimekirja ette ja Anni, beibi sulle läheb ülemised 20 lauda. Oota mina waiter, pragu, kohe ja nüüd? Tavai jalad selga ja dissapear. Esimesed 30 minutit oli selline segadus. Minu restoranis imen näppu terve päev ja nüüd selline asi siis. Kõige parem asja juures oli see veel ,et micros jooksis kinni. Jooksin, ainult jooksin. Aeg lendas võluväel lihtsalt. Lõpuks oli juba päris lõbus, ilusti tuli olukorraga toime. Jalgu ei tundnud. Lõpetasin töö amfiteatris, Anni dissapear oma restosse tagasi ja pean selle sulgema. Töllasin tagasi kuidagimoodi, näen järgmise nädala graafikut. Kuradi üks vaba päev ja ülejäänud nädal 10 h iga päev. Koju ma lohisesin, jalad mässisin hobuse salviga kokku ja head kuuma/palavat ööd sulle Anni!

Parim sõber mu jalgadele