Paku frappet, mitte ouzot!!

Hommikut alustasin (kuna buss oli jälle töötajatest täis), istumisega pagana pargipingi peal, sest iga hommik kui mina bussile jõuan, on sinna juba sada tuhat matsi sisse pressinud. Igaljuhul sain tuttavaks ühe toreda, võib arvamust avaldada, et homoga (siin suhtutakse neisse väga hästi). Töölt tulles sain jälle autoga koju. Kuna sellest sädistamisest olin juba nii väsinud ja olles omas maailmas, tuli välja, et keegi oli minult vahepeal küsinud, et kas tulen ka? Mina loomulikult oma hiilgava ideega igale küsimusele vastata: Yeah, it is no problem, pidin shoki saama, kui auto ei pidanud kinni minu kodu juures. Läksime töökaaslase juurde, kes pakkus meile kohalikku traditsioonilist alkohoolset jooki. Nimi oli vist mingi- ouzo. Igaljuhul see oli nii rõve, maitses nagu lagrits ja inimesed, kes vihkavad lagritsat saavad minust aru. Nüüd jõudsingi koju, väsitavast (ma ei saaks seda nimetada tööpäevaks) rääkimispäevast! Frappe, mu parim sõber siin, hoiab mind elus veel. Sellest olen sattunud täielikku sõltuvusse. Sain teada, et frappe käsimasinat saab siit Thessalonikist täitsa kohe 3 EUR-I eest. Seega koju ostan neid suuremas koguses ja varstiluban teile, mu armsad pereliikmed, me oleme sellest kõik sõltuvuses!! Aa täna lähen esimest korda välja. Otustasin, et sädistada tuleb ja oma keelelihaseid treenida!

Kreeka traditsiooniline jook Ouzo



Esimene väljaskäik Kreekas.

Vaikust palun, Anni tahab omaette olla!

Töö nagu tavaliselt terve see nädal. Aga täna oli veits erinev päev eelmistest, sest ma sain SÜÜA. Soe toit, nagu õnnistus mu hoovile. Sõin siis makarontsikuid mingi hea kastmega, suure õuna(Kreekas maailma parimad ubinad), sõin salatit ja lõpuks veel kaks ülihead koogikest. Ma siiamaani ei suuda uskuda, et lõpuks sain sooja toitu, ootan juba homset, et uuesti süüa saaks. Igaljuhul veits tööst. Need viimased päevad on suht shithappens olnud. Väga,väga raske on. Kreeklased on hoopis teist masti. Laterdavad nagu jahujahvatajad, avatud, teine temperament- kõik on teistmoodi. Mulle öeldi, et ma olen äärmiselt vaikne tüdruk, kuigi ma selleks ennast väga ei pea. Aga no ma ei leia, et kui ma tunnen inimest 5 minutit, siis peaksin talle sellistest asjadest rääkima, mida räägin enda kõige lähedamastele. See ongi kreeklaste puhul kõige häirivam, et nad räägivad koguaeg. Vait ei suuda keegi olla. Täna istusin hetkeks omaette, kohe, öeldi, et miks ma üksi olen. Nad ei saa aru, et ma ei viitsi koguaeg social olla ja mis veel hullem, laterdada kogaeg. Mu suulihased on õhtuks nii väsinud ja töökaaslased tahavad õhtuti veel välja minna, et veel laterdada. Siiamaani olen suutnud mingid totakad vabandused välja mõelda. Pean veel treenima oma lihaseid. Teeninduskultuurist siin niipalju, et sir/madame käib ette, taha ,keskele ja igalepoole. Kõik on väga spetsiifiline, ma ei oska seda seletadagi, väga raske on. Kui mul eelnevaid kogemusi üldse ei oleks, siis ma ei saaks muffigi ilmselgelt aru. Kõige häirivamaks pean seda, et siin töötajad üldse oma peaga ei oska/ei tohi mõelda. Mitte midagi ei tohi teha ennem kui oma supervisorilt oled luba küsinud. Prügi tahad ära visata, pead selleks supervisorilt luba küsima. Kõige lihtlabasemad asjad, mida ometigi iga inimene oskab teha.

It`s Eminem time!

Töö jälle. Aa ma unustasin mainida, et sain basseinirestorani tööle. Sinna, kuhu mul soov oligi kõige enim saada. Täna sain oma töökostüüma kätte. Ei no sõnad puuduvad. Ma ei kujuta ette kes see disainer oli, aga palun… shut this person for real! Ma näen välja nagu reaalne friikn Eminem. Valged püksid, millel on põlvedeni taskud, värvel on nabani, kukekad ja paistavad veel pealekauba läbi. Pluus on rõve sinine, mis on mulle nabakas ja pusal on käised lühikesed. Ma ei kujuta ette kuidas ma kannatan terve selle suve nende kaltsakatega käia. Täna poleerisime nõusid. Uuuh I like to polish, polish; I like to polis, polish tuli üks reaalne härg (vend on ennast reaalseks Johnny Bravoks treeninud) nimega Stefan me juurde lauldes. Mul on üleüldiselt raskusi nimede meeldejätmisega. Veel raskem on see, et kunagi ei saa ma aru, kui nad minuga räägivad, sest nende jaoks olen ma Aana, Aai, Aa või mõni muu wieordo nimi. Nende inglise keel on ka samasugune nagu minu vene või prantsuse keel. Leidsin mooduse, et mitte lolli olukorda jääda kui nad oma inglise keelega minu poole pöörduvad. Ükskõik mida nad ka ei küsiks, ütleks jne,(kui ma täpselt aru ei saanud), ütlen mina: Yeah, there is no problem või it is no big deal või it is grazy- need sobivad mistahes küsimuse, jutu või hüüdlausena. Ühesõnaga nad laterdavad nii palju kõik, et ma igatsen teid eestlasi ja seda, et te suudate vait olla.

Niinii selline räpikunn ma näen terve eesoleva suve välja!

Sõnad lihtsalt puuduvad

Saiapühad

Terve tänase päeva pühendan ametlikult jällegi saiale ja kirjutan ainult saiast. Ma polegi selle aja jooksul peale saia siin Kreekas midagi söönud. Täna tööl lootsin saada juba sooja toitu- lähen sööma. SAI vaatab vastu, kus vahel feta juust. Igast saiasorte siin ära proovitud. Sai oliividega, sai juustuga, sai mingite teradega, sai šokolaadiga, valge sai, sai mingis kastmes. Ainutl sai sai sai sai sai sai sai sai!!!

Sai oliividega. Eriliseim, mida proovinud olen.

Pesukata digimuutus koristuskataks

Täna esimene tööpäev. Tähendab koristuspäev, sest hotell avatakse 29. aprill ja senikaua toimub koristus ja koolitus. Tore, tore sain aru, et saame oma tööülikonnad, aga eiiii. Mina lähen oma parimates riietes kohale ja tuleb välja, et pean nendega terve päev koristama. Oleks siis kõik enamvähem puhas-kus sa sellega, kõik puhta (vabandust väljendi pärast) si**ne. Küürisin kappe, sahtleid ja mis kõige normaalsem, 400 tooli oli vaja käsitsi puhtaks teha. Ma vist näen neid täna unes ka. Hommikul, küsiti kas kohvi soovin, ma ütlesin,et ma ei joo kohvi, ei suitseta, ei tõmba kanepit ja söön tervislikult. Nad vaatasi mind kui kuuvarjutust. Seal tõesti kimub vist igaüks suitsu. Ühesõnaga öeldi, et ei tehta tavalist kohvi. Mmm.. tuli välja, et mulle valmstati ice kohvi e frappet. See oli küll hea. Pärast õpetas üks tsill poiska, kuidas ise seda valmistada. Niipalju sellest, et lõpptulemuseks olime mõlemad kohviga üle kaetud.

Retsept kuidas frappet valmistada: Selleks on eraldi pakikesed (nt Nescafe toodab neid). Nii kalla selle pakikese sisu topsi, pane 3 tl suhkrut ja natuke külma vett, aja vahtu ja pärast kalla uuesti külma vett peale.

Ilm oli täna suurepärane. Istusime pausi ajal väljas ja kõik huvitusid, kust ma pärit olen ja arvati mu vanust. Sellest sai nagu kuldvillaku võistlus, arvamusi oli seinast seina. Võitjaks kuulutasin selle, kes arvas, et olen 16 ja pärit Ida- Baltimaalt. Musimusi sulle!!

Kreeka vs Gröönimaa

Täna saan teada oma töökoha. Otsusasin nii, et kohtun oma manageriga ja siis pärast seda lähen randa. Rannariided olid all ja hakkame Sani poole sõitma. Normaalne, bussist välja tulles (päikeseprillid peas, õhukesed riided seljas nagu Pariisi suvitajale kohane), sadas vihma ja kuratlikult külm oli. Kurat, kus kohas ma nüüd õige olen?! Ela nagu kuskil pagana põhjanabal. Ühesõnga mu supervisor pidi tulema kell 9 ja ofcoors vend jõuab kell 10, siis tahab veel kohvitada, laterdada, geelitada jne. Igaljuhul sain tuttavaks igast loomadega vahepeal (sorry nimesid ei mäleta, neid hullem pähe jätta kui hiina tähestikku). Tore staff on hotellis. Sain ajutiselt sellise positsiooni nagu waitress assistant (ettekandja assistent), kas siis restorani või rannabaari. Eestis peaks ka selliseid töökohti looma, väga kaval, tööpuudust meil ilmselgelt poleks, kui igal ettekandjal on oma assistent. Pean ennast tõestama ja edasi edutatakse mind paari nädala jooksul ettekandjaks. Manager on ülitsill vana. Homsest algab siis tõsine tööpäev.
Pilved, orkaan, vihm, mitte päike, külm.

Do not be so shy! Do not worry! Is there any poblem?

Täna lihtsalt ei viitsinud tõusta, olesklesin niisama kella 14.00-ni voodis. Mängisin arvutis mängu, mis vastas täpselt minu vanusele. Kuna ma koguaeg võitsin, hakkas igav ja mõistus otsustas (keha oli tol hetkel kõneõimetu/liikumatu), et tuleb üks hea suur koristus ette võtta.

Ületamatu mängukaaslane.

Tahtsin tuba ja üldse apardamenti teistmoodi ümber sisustada. Koristasin ja mööbeldasin Stellaga ülejäänud terve päeva kuni kella 8 õhtul- tulemus tuli suurepärane. Kõik mööbel, mis mulle ei meeldinud viskasin üle rõdu naabritele. Palju õnne neile, kes sinna kolivad, reaalne Pääsküla prügila seal. Kuna lõime maja läikima, siis kõik kes uksest sisse astusid, seisme Stellaga ukse ees ja: “take your shoes off and right now!!!!!” Päeva raskeim osa seisnes selles, et pidin oma pesu ise pesema. Mul pole õrna aimugi, kuidas seda sorteerida jne. Vastik… pesukatat edaspidigi mängides jään suve lõpuks veel küürakaks ka.

Teadmiseks mu kaaskannatajatele: WC-d küll ma ei kavatse siin küürima hakata, for real!! Tehke mis tahate, mul ükskõik; kasige ise, kutsuge George või mistahes uba siia

Kodu.

Õhtul, koputab keegi me uksele, herneterad vastastoast juba relvastasid ennast. Ei ole võimalik…me semud juba ukse taga, kutsusid välja. Nagu tüütud putukad: don’t worry!? “ I do not” Are you shy? “No”….. pikk vaikus ja siis “Is there any problem?” mmm “ha-ha-ha ”, ühesõnaga pikk naer tuli peale nende totakate küsimuste peale. Jäime koju, siis hakkas tramburai all pihta, mingid unetud elavad meil all vist. Väike äbritäis külma vett ja….. head ööd!

Katsejäneseks läbi suve.

Niniiii mu sõbrakesed, viin läbi katse. Loomulikult enda peal. Vaatab kui pruuniks on võimalik siin Kreekas minna 5 kuu jooksul. Vahendid, mida katsel läbi viin on järgmised: faktor 50 päikesekreem näole ja faktor 15 päikesekreem kehale. Niisiis, kartes väga-väga nahavähi ja kortse, päevitan normaalsuse piirides, nagu valgele inimesele kohane.

niinii mina, kahvanägu, paar päeva ennem Kreekasse sõitu (selle pildi kõrvale tuleb varsti tulemus läbiviidavast katsest)

Sprechen Sie Deutche?

Mul oli täna esimest korda soe, tähendab täitsa palav magada öösel. Kliima hakkab siin juba kuumaks minema. Täna läksin esimest päeva randa, peitsime Stellaga ennast kuskile kivide vahele, et mitte korraldada jälle kohalike kokkutulekut me ümber. Päike oli nii intensiivne, et ma tegelesin rohkem kreemi mätsimisega, kui päevitamisega.
Õhtul läksin jooksma oma tavapärast rada, mis kujunes eriti raskeks (palavus). Tagasi Fokia poole joostes tulid vastu kamp vormikaid naiskasid, kes tegid midagi kepikõnni sarnast. Tervitati mind näod naeru täis “ja sas”, “ja sas”!!! Tundisn kohe, et olen kohalike naistega ometigi ka midagi ühist leidnud. Jaaa üllatus üllatus, meie väiksesse Fokia külla tulid(suvel puhakb siin u 10 000 in) esimesed turistid- sakslased. Mitte, et ma siin sellise egosüsti olen saanud ja ennast kohalikuks pean, aga hea oli näha, et siin varsti varsti elu hakkab pöördesse minema (mai esimesel nädalal saabuvad ka siia enamus Sani praktikante).

Helllouuuuu..helllouuuuu, juba üle nädala tervisliku toidu peal olnud:)

TEADAANNE:

Sain eile õhtul maailma kõige armsama sõnumi mu armsalt väikelt kiisumiisult (hüüan oma väikest vennakest juba vist tema esimesest eluaastast nii). Igatsen teda enim!! Loodan, et sa mu kiska loed seda !!! musi sulle ühele põsele, musi teisele põsele, musi ühele silmale, musi teisele silmale, musi ninale, musi otsaette kaa!

Kiisu.

Kallid külalised, te ei ole saabunud 5*hotelli!

Hommikul ei saanud absoluutselt voodist välja. Terve öö oli nii külm, terve öö kohendasin enda tekki. Täna läksin Sanisse, tööpäev kujunes selliseks, et tutvustati töötajate reegleid (idee kohaselt on meil see sama tekst olemas raamatuna). Sani territooriumil ringi jalutades, nägin semusid jalkaväljakult, kes tegid meile reaalset Benny Hilli koomiksit. Nalja palju-palju, senikaua kui tuli välja, et hotell avatakse 29. aprill. Senikaua peame omal toidul olema. Esmaspäeval saan teada mis positsioonil töötan. Seega jälle 2 vaba päeva!!!J Otsustasin, et enam ma põhimõtte pärast ei kavatse maksta takso eest hingehinda, et koju tagasi saada. Stella oli minuga nõus ja hakkasime marssima kodu poole. Ekslesime keset Kreekat niisama, pagan ühtegi teeviidet ka polnud. Läbinud olime umbes 5 km, kui kuldkalaautot juhtinud mees hakkas keset maanteed oma kaupa kontrollima. Sain teada, et Fokiasse on veel 10 km… good luck! Kõndisime mööda suurt maanteed… palav oli, kuum oli…surm oli juba. Järsku peatas üks auto, läksime ofcoors peale, mõtlesin, et kuidagi tuttav nägu.. raudselt näinud kuskil. Tuli välja, et see mees oli näinud mind täna hommik Sanis, sellepärast ta meid ilma tagasiteeneteta peale võttis (ei tegelenud maanteel hääletamisega ainult kiirkõnniga, ise ta jäi vabatahtlikult seisma). Ta on venelane, kes elab juba 6 aastat Kreekas. Ülitsill keskealine vana (nimeks Roman). Viis meid koju ära.

Vaade Sani hillsi otsast

Koju jõudes, leidsin eest 2 tüdrukut. Meile olid saabunud naabrid. Ma sain juba sellest šhoki, kuidas nad kõigele reageerisid nuttes, halades ja lõuates. Eesti –venelased, kes emotional powerit veits liiga palju valla lasid. Ütlesin neile, et võin aidata neil tuba sisustada, et mul mõned ideed…. aga ei mingit reaktsooni. Ainult, et this is not for us!! Tere tulemast, te just ei saabunud 5* hotelli, ütlesin meie kahele uuele printsess herneterale. Peale selle karjusid nad nii muuseas “Pääste George” peale, kellelt muideks nurusin uued puhtad linad oma voodile. Nende üle on küll hea meel- puhtad linad, tähendab seda, et tuleb täna hea uni.

Päike, va kurjam!

Täna läksime jalutama sedasama teed, kus ma eile jooksuringi tegin. See kujuneski tänaseks päevaürituseks. Vaated olid fantastilised.Õhtul ootavad mind mu väiksed kratid! Teen neil tuju heaks oma kohalolekuga, õpetan neile mõnda uut mängu(soovitusi??!?!). Iga mäng teeb neil tuju heaks.

Mõtlesin, et vahet pole, päikesekreemi peale ei pane täna. Praegu istun nägu punane peas, tulitab kõik.
Tänase päeva kokkuvõte:

SÕBRAD kirjutan teile tegelikult iga päev, mõeldes teile kõigile!

Lapsed siin, lapsed seal, lapsed KÕIK mu ÜMBER!!!!!!

Täna mõtlesin, et teen pika uinaku. Nägin unes igast huvitavaid asju. Pigem jätan need seekord enda teada. Ühesõnaga äratas mu ema jällegi pean kasutama sõna “muretsev” kõne. TEADAANNE: Pole mõtet mu pärast muretseda, kõik on ok. Pole võimalik lihtsalt iga päev netti tulla, aga see ei tähenda seda, et mind on vahepal röövitud.Peale lõunat hakkasime enda esimest ja viimast sööki valmistama- Kreeka salat. Ülihea, annan teile retsepti, kuidas tegime seda. Vaja läheb 2- hele inimesele: 2 tomatit, lehtsalat, poolt punast sibulat, 2 kurki, oliive, 1 paprika, poolt tšillit, feta juustu ja oliivi õli. Tükelda kõik suuremateks tükkideks v.a tšilli, mida on vaja hästi peenikeseks. Pane kõik ühte patta, kalla palju oliiviõli peale, sega ja siis lisa feta juust, lase umbes 15 min seista.

Salatite peale olen käpp neid tegema.

Peale pearooga oli plaanis nautida MAASIKAID! Milline maitse!

Õhtul läksime jooksma, avastasn täna uue tee, kus autodele olid keelumärgid ees. Huvi suur, asusin teele. Olin umbes 3 km jooksnud, kui avanesid suurepärased vaated merele, metsale ja kaljudele. Proovin teile need jäädvustada. Jooksin edasi, mingisugune varing oli olnud, tee kinni. Homme jooksen sealt läbi, huvi suur. Ideaalne koht puhkuseks, seal on olemas kämpingud ja villad kaljude otsas, kust avaneb fantastiline vaade merele. Seega jooksin umbes soojenduseks 8 km. Pärast järgisin oma tavapärast kava- trepijooksud ja mäe/kaljujooksud. Kõhulihaste osas läks huvitavaks. Väiksed marakratid, nii umbes 7- 10 aastased pidid kõigest väest minuga tutvust tegema. Nalja kui palju. Pärast Stella jalkamängu vaatama minnes, kõik 7 marakratti mul maja ukse ees. Õpetasin neile plaksumängu. Poisid võtsid kõik ennast järjekorda, et minuga mängida ja nii me mängisime umbes pool tunnikest. Imelik, kui tähtis võib selline lihtlabane mäng nende jaoks olla. Ja püha müristus, kus mind pärast lilledega üle puistati. Kauplesid kõigest väest, et ma ikka homme ka nendega tsilliks, lubasin siis neile midagi uut õpetada.

Lilled mu väikestelt.

Palun üllatage ühe kilekoti musta leivaga!

Kuna alles reedel toimub koolitus, siis otsustasime Stellaga minna Thessalonikisse (umbes 80 km meist). Alustasime hommikut kell 9 bussipeatusesse minnes, eelmisest päevast ülejäänud saia matsutades. Pagan, küll ma vihkan seda saia. Nädal aega pea sellel dieedil olnud juba.

Sai, sai, kogaeg ainult sai!!!!

Thessalonikis pidime oma sotsiaalkindlustuse numbri kuskil kontoris korda ajama. Saime õnnelikult liinibussi kasutades Aleksallous (peatänav) tänavale. See oli liiga suur, et sellest midagi jagada. Peatänavalt läksid igalt poolt kõrvaltänavad, kust omakorda läksid tänavad ja sealt omakorda ja omakorda nendest jne. Ekslesime nendel shoppingpoodidest täis tänavatel. Võib välja tuua, et olin nagu ahvivaimustuses väike laps suures kommipoes. Läksime kontorisse, et oma dokumendid korda ajada, aga seal oli reaalselt 1000 matsi järjekorras. Saime järjekorranumbri 216, kuid sellel hetkel oli alles number 158. Asjad aetud, otsisime mu algatusel üht kohalikku toitu pakkuvat toitlustusosakonda selles laburündis. Asutsime sisse ühte “ma-ei-mäleta-nime” kohvikusse. Hinnad normaalsed. Mina võtsin fasolakia briamit (rohelised oad tomatikasmes) ja Stella võttis mussaka (bešamellkastmega kaetud kartuli- ja baklažaanivorm). Nämm. Sain kaks rooga oma “pean.kindlasti.proovima” nimekirjast maha tõmmatud. Sõime road ära, toodi meile joogid, ja Kreeka maiused lauda. Me ehmatasime ja mainisime umbkeelsele kelnerile, et ei tellinud neid. Aga asi on vist selles, et proovitakse ületada kliendi ootused (tarkused EHTE-st).

mussaka Stellal (viimane aeg mu reisikaaslast tutvustada) ja fasolakia briami minul

Proovisin jälgida ka linlaste moodi. Paistab, et kõikide naiste iluideaal on blond juus, milleni enamus püüdlevad. Kantakse äärmiselt tumedat meiki. Riietutakse suhteliselt hästi. Mõndade riietused olid isegi päris inspireerivad. Pea kõigil on LV pruunid kotid, ilmselt kohalikult turult pärit. Shoppasime, shoppasime ja veel kord shoppasime, kuni kell oli nii palju, et vaja bussijaama Fokia bussile minna. Kesklinnas ootasime me liinibussi,nr 45, millega ka tulime peatänavale. See vist unustati õhtusesse plaani kirjutada. Jooksime nagu lollakad, küsisime inimestelt, kõik vastasid erinevalt. Kuradi umbkeelsed, mõtlesin, enne jõuan õppida terve keele selgeks, kui nemad inglise keelse lause tähenduse “ BUS STATION?” Aga siin ma nüüd olen ja kirjutan teile, seega las jääb igaühele ise mõistatuseks, kuidas me kaks õnnelikult koju jõudsime. Tänane olukod näitas, et saan igas olukorras ideaalselt hakkama (see lause mu mampsile mõeldud!!)

NB!!!

Lugesin hotis meile, pigem murekirju, mis juba lausa ummistasid mu postkasti (märkus: “murekirjad” ja “ummistasid” on mõeldud eelkõige mu mampsile). Saan aru teie suurest murest mu hetkelisest mittesöömisharjumusest. Seega, käisin ka turul, kus leidin müüja, kes olevat olnud Eestis 1 kuu, sattusime jutule ja märkamatult kasutasin isa taktikat hinna kauplemises. Paistab, et on olnud hea õpetaja, saime ikka üle poole discounti. Seega, ma shoppasin endale põhiliselt ainult toitu !!!! Järgnevad 5 päeva olen Kreeka salati paastul.

Palun, palun, kotid on kõik SÖÖKI täis!! (kohalikul turul)

Elu24.ee hoiatus: rannahooajani on 8 kuud!!

12 aprill õhtu:
Päraslõunal läksin Ikoniasse (netikohvik), ja lugesin üle pika aja Eesti uudiseid. Paratamatu kaaslane elu24.ee kuulutas, et rannahooajani on 8 kuud. Seega naised, naised 1, 2, 3 trenni tegema!!!
Õhtul läksin oma tavalist 6 km jooksuringi läbima. Käisin ka rannas Inksi kergejõustiku trenni meenutamas ja mööda treppe jooksmas. Pärast seda tegin 15 min reegli kõhulihaseid (see on nüüd 20 minutiks veninud). Niiet naiskad, kes võtsid elu24 uudist vägagi tõsiselt ja nüüd oma trenasööri linti elueest tapavad, võite minuga konsulteerida kuidas teha tõhusaid kõhulihaseid.

Hooveri asend jalatõstega! Tõhus, töös terve keha! Tähelepanu pöörata kohale, kus treenin!!:):)

Treening rannakaljul lõpetatud, asusime Stellaga kodupoole. Kuna me kodu asub täpselt jalkaplatsi kõrval, siis saime loomulikult sada kutset mängule. Okey ,mõtlesime, et üritame kohalikega social life arendada. Läksime mägima. Stella skooris seal sajaga (elupõline jalgpallur). Aga no mina ütleme nii, et ei skoorinud väga. Küll mul lendas jalats palli lüües minema, küll seda ja toda. Jalka tringel- trangel uusi trikke ka enam läbi ei näe (viimati mängisin koolivõistkonnas jalkat 2006, niiet püüdke mõista). Aga püüti mind seal igati ikka mängu kaasata ja social life edenes täiega. Väga ägedad poiskad olid, üliviisakad ja sõbralikud. Tean, tean, kindlasti mõtlete, et raudselt kleepisid meile külge nagu kärbsed liimipaberile, aga ei. Püüan lahti seletada, kuidas see küll võimalik on. Siin elab kahte sorti inimesi, kohalikud ja albaanlased, ja tont teab, mis tondid veel. Kohalikud noored võtavad sind nagu endasugust, ei midagi muud. Aga need albaanlased tulevadki oma urgastest siia suveks välja, et sumiseda su ümber nagu mesilane roosiaias. Inimesed tuleb ära tunda nende käitumisest, kellega saab suhelda, sest välimuse poolest on kõik enamvähem ühesugused. Jaa mis hea uudis mu jaoks veel, jalkaplatsi kõrval on jõusaal! Õhtu lõppes väga suurejooneliselt, pea kõik kohalikud olid meid uudistama tulnud, naised mängivad jalkat, midagi uut nende jaoks.

Pilte meie kallist kodukandist Fokia külakesest!

Peaväljak Fokias

Meie rand, korrastatud liivaga. Terve seal suvi broneeritud!

Koduuks

Sani Beach Resort ja samasuure kaardiga seda avastamas

Täna läksin esimesele “tööpäevale” Sani hotelli. Loomulikult suutsin minna valesse bussipeatusesse, ootama me tööbussi. Laisk töömees, kelle ristisin ümber “pääste Georgeks (see on ta nimi)”, möödust meist kahest õnnetust autoga ja viskas Sani hotelli ära, mis on meie apartamendist umbes 6 km kaugusel.
Juhtkonnalt saime teada, et meil on veel 4 VABA PÄEVA!!! Homme lähen Thessalonikisse, kus on enamus vaatamisväärsusi. Külastame turgu, ostan normaalselt süüa. Kokkuvõte: tänane söök üks sai (kohalik, värske).
Juhtkond oli äärmiselt sõbralik. Peale vestlust läksin tutvuma hotelliga ja mulle anti kätte minu pikkuses kaart. Territoorium on ikka reaalselt suur. Ma arvan, et kindlalt umbes 5*5 km2 kompleks. Hotell ja kogu territoorium vastab täpselt koduleheküljel üles pandud piltidele. Ma olen siiamaani sõnatu. Territooriumil on oma jahisadam, 4 luksusküla, kino, oma mägi (vaade sealt oli fantastiline), oma 1000 a looduslikku ala, eraranda oli reaalselt 5 km, firmapoed, baarid, kohvikud, restoranid, tavernad. Seal leiavad aset jahipeod, rannapeod ja Sani korraldab ühtesid suurimaid konserte Sani hillsi otsas. Ma saan kõike neid teenuseid kasutada soodustusega ja üritused on tasuta. Reedel peab minema koolitusele ja esmaspäeval hakkab töö. Mina töötan Sani Beach Hotellis (kõige suurem hotell sellest kompleksist). Loodan, et saan rannabaari tööle. Meeleolu on prageu ülimalt hea, Eestisse enam ei tahagi. Koju jõudes oli “pääste George” meie toale luku pannud- efharisto (tänud)!!
Homme kostitan teid piltidega ja uudistega otse Thessalonikist. Ja sas (kohtumiseni) mu sõbrad!

Mina töötan Sani Beach Hotelis, ja terve see territoorium on Sani oma, kõndisin seda täna 2, 5 h läbi, endast suurem kaart käes, ikka aru ei saanud, kes kus mis.

Ideaalne praktikakoht! Palun mind sinna!

Parem ülevaade Sani kompleksist!

Uued tuuled, uued emotsioonid. Uuestisünd, ümberristimine

Postitus otse Ikoniost, me parimast netikohvikust. Tulime siia, lonkides, meeled suhtelised kurvad. Mõtlesime kuidas siin ellu jääda viis kuud. Möödume me apartamendi juures asuvast jalgpalliväljakust. Poisid, kes seal mängisid, said shoki " OMG that is not true, we love ju". ÜLESKUTSE: kõik naised, kellel on madal ego ja kompleksid enda välimuse kohta, palun tulge kõik siia. Siit saate oma vajamineva esgosüsti ja naasete Eestisse tagasi enesekindlamana kui eal varem.

Tagasi enda juurde. jõudsime Ikoniosse, küsin ettekandja käest kas saan väljas netti kasutada ja järsku oh õnnistust meie aeda, ta rääkis meile eesti keeles vastu. Tõesti nagu Hemingway on öelnud: " Igas sadamas on üks eestlane". Me saime paljudele oma küsimustele vastused ja tuleb välja, et me oleme saanud väga hea elamise. Ta rääkis, et siin on väga mõnus elada, tuli veel välja, et me elame ühes apartamendis temaga. Ta ise tuli samamoodi nagu mina praegu hotelli tööle ja nüüd ta ongi jäänud siia. Meeleolu tõusis 100%. Saime teada, et hiljem tuleb siia palju eestlasi, me oleme praegu esimesed. Hotellis, kus ma homme esimest päeva tööle lähen, pidavat olema ogenstogens. Esimesed päevad pididki kõige hullemad olema. Ma ei käitu ärahellistatud tüdrukuna, niiet mu sõbrad olgem rohkem positiivsemad. Loodan, et tuleb parim suvi. Ahjaa ja see ka veel, rohkem ma seal hotellis ei kavatse sekunditki magada!!!!! Ja tänase päevaga on ilm suhteliselt soojaks läinud. Hetk tagasi oli noo umbes 23 kraadi. Üks väike tüdruk, kes meie juures siin tsillib ja ennast mu webcamist avastab, tervitab teid! Ole mõnusad ja kirjutage mullegi!! Ketlin homme ma küsin su kohta, kuidas ja kas sa siia saad mulle külla tulla!:)

Otsepostitus kell on 21.10

Teine päev ellujäämiskursust

Ärkasin, mässituna kõikidesse oma olemasolevatesse toppidesse ja sokkidesse. Võtsin hoogu umbes 2 h, et teki alt välja saada. Tegime Stellaga jooksuringi ja tegin oma 15 minuti reegli kõhulihaseid. Avastasime, et asume täiesti ranniku ääres. Leidisme, et meil on peale ühe supermarketi veel poode ja bakerey`d (saiapoekesed) ja tekitasime jälle kodanike seas elevust. Me oleme siin samamoodi vaatamisväärsused kui kaks neegrit Eestis. Pühapäev, kõikvõimalikud poed on kinni. Siin on kõik enamvähem umbkeelsed. Kõik vanemad inimesed, et meiega rääkida, kutsuvad oma võsukesed tõlgiks. Koju jõudes, mõtlesin teha eile ostetud juurviljadest, oliividest ja feta juustust salatit. Külmkapp, mida pidasin eile kõige normaalsemaks esemeks siin hoones, oli jäävkülmutanud kõik meie salatiks vajaminevad tooted. Minu esimene söömaaeg, siin Kreekas (viimane koht ilmselt pageu, kus ma üldse maamunal tahan olla) oli hakitud (siin oli kapis üks võinuga) külmunud juurviljad koos oliivide ja fetajuustuga. Arvestan sellega, et kui töökoht, kus homme on esimene päev, on normaalne, võtan ületunde, et ma oma uueks koduks nimetavat urgast võimalikul vähe külastaksin. Thessanoliki on meist umbes 60 km kaugusel. Eestis planeerisin külastada kõiksugu 15 shoppingstreeti, ööklubisid, parimaid kokteilipaare ja jäätisekohvikuid. Nüüd on peamine ainult see, et siit elusana ikka Eestisse tagasi pääsen. Päevitada on siin võimatult külm. Laisk töömees pidavat esmaspäeval tagasi tulema ja ülejäänud sada tööd siin ära tegena, mida ma kangesti ei taha uskuda. Eestis lugesin tüdrukute blogisid, kes samamoodi Kreekas praktikal olid. Nad kirjutasid, et magasid pidevalt, mina sellepeale ainult naersin, kui lollakad ikka. Nüüd ise samamoodi magan ainult, sest soe tekialune on ainuke koht, kuhu prageu üldse kutsub.
P.S- suhteliselt fancy netikohviku leidsin siin, et võimaluse korral veedan oma parima aja seal.

Me kodu juures asuv rand

Rand

Naljast kaugel eemal

Jõudsin kell pool 3 öösel Thessaloniki lennujaama. See tähendab seda, et pean passima siin veel umbes 4 h. Kokkuvõte: Sõit lennukiga kokku 3 h, terminalide kodanikuks olemine 16 h. Õnneks sain oma pagasid kõik tervena kätte ja wifi on selles sõna otses mõttes inimeste magalas (iga lennujaama pink on hõivatud teki ja padjapüüriga vanema meesterahva poolt) olemas. Öösel kell 4 avastasin, et meile on eksam IVA-sse üles pandud. Suurimad tervitused EHTE koolile!!!!!!!! Meile tuli Irina, selle kogu krempli organiseerija vastu, pani maid kohaliku Kreeka bussi peale ja andis vistiitkaardi peatuse nimega. Bussis oli selline mees, kelle ametiks oli hüüda peatuste nimetusi. Ta võttis oma tööd eriti tõsiselt, sest mehest, kes karjub peatuste nimetusi sama kiiresti kui koolibrii lehvitab tiibu, oli väga raske aru saada. Sõbrunesime noortepärase vanema naisterahvaga, kes tõlkis meile peatusi slow versioonis. Nüüd peaks ära mainima, et ma ei asu Thessalonikis vaid asun Kassandras, Fokias. Algul ei öelnud see mulle midagi. Autoga tuli keegi naisterahvas peatusesse vastu. Astume koos meie uude koju. Sisse astudes valdas mind …. ma ei oska seda sõnadessegi panna, ahastus? šhokk?. Apartament haiseb, välislukk katki, mööbel on segi pekstud, nõud puuduvad, puhastusvahendid puuduvad, wc paber puudub, kohutavalt külm ja rõske, pime, vesi puudub, üks põlev pirn apardamendi peale, pliit puudub. Mu kohvrid ei mahtunud lihtsalt köök/koridor/elutuba (kõik üks kooslus) läbi. Tube on siin 2, millest ühe hõivasime Stellaga (mu kaaskannatajast koolikaaslane) ära. Kokkuvõte: magamata 30 h. Naiska läks minema, soovitas meil puhata ja rõõmu tunda. Kõigepealt varastasime naabritelt (kus VIST kedagi ei ela) mööblit meie rõdule. Tõstsime kõik vähegi kasutatava mööbli meie tuppa. Järgmine nädal pidi meile veel tulema siia 2 eesti tüdrukut. Nende toal pole elektrit, ühesõnaga mitte midagi, vaid kaks voodit. Koristasime, küürisime ja läskime magama. Kella 15 paiku hakaks keegi meile uksele taguma. Siis oli küll juba šhokist nutumaik suus. Tuli välja, et see oli remondimees, kes inglise keelest tuhkagi aru ei saanud ,vaid karjus “katasdrofa, katasdrofa”. Sain temaga jutule, käskisime kõigepealt meile vee panna ja elektri ja lukud ära vahetada. Mees tööd ei viitsi teha, sai kuidagi välisluku vahetatud ja vee saime ka majja. Pärast viis ta meid autoga meie uut “linna” tutvustama. Pmt asume mingis kohalikus kolkas, kus on üks supermarket (väiksem kui Eestis asuv keldripood) ja kamp mehi, kes kõik meile hirmsasti meeldida tahavad. Kokkuvõte:söömata 2 ja pool päeva. Magama ei julgenud minna. Ruupuriga käidi mööda linna ja karjuti midagi. Julgustas see, et panime ühe raske laua meie toa ukse ette. Ja siin on kohutavalt külm!!!!

Me tuba algul

Me rõdu algul

Toa üks pool pärast makeovrit

Toa teine pool

Rõdu pärast makeoverit

Airport, my second home today!

Riiga sõit, kuskil Lätis visati meid maha ja öeldi (vene keeles), et lennujaama saab kuskilt sealt. Mis tähendab sealt? Mis? Kust? Misasja? Mingi nali? Need olid mu esimesed mõtted peas .Ise kirjutasin CV-sse, et vene keel peaaegu suurepärane. Tegelikult, pidime ümber istuma kõrval seisvasse bussi, mis viis meid lennujaama. Järgmiseks takistuseks kohvrite kaalumine Riia lennujaamas. Esimene kohver 9,9 kg. Teine 10, 2 kg. Fa** 20.1 kg. Kust tuli see 100 g, mis mul idee poolest praegu seljas on!?!?
Lasti siiski läbi ilma lisamaksuta. Sõit Praha poole ja 8 h ümberistumist lennujaamas, ilma netita. Rõhutan ILMA NETITA, see tähendab ju kõige puhtamat vabasurma. Okey, teen siis lugematuid ringe lennujaamas, mille nimetaksin ümber kõige lihtlabase näitena Viru ja Solarise ja Roc al Mare ja Kristiine segaristluseks.

Teadmiseks lennujaamatöötajatele: mu pagasites on terve mu elu! Kirjaga “If You lose it, I will kill you”, mis ma kohvritele kirjutasin, loodan, et teile on piltlikult mõistetav, mida need mu jaoks tähendavad.

8-sas tund terminali elanikuna

Aktiivne hommik, pärastlõuna ja õhtu

Kell on 8 hommikul. Nii, võtan ennast kokku ja hakkan pakkima…hmm oota nüüd algab ju Igavene Homne, siis Vaprad ja Ilusad, oot siis ju Kirgede Torm (tõin ühesõnaga kõiksugusi vabandusi ettekäändena, et mitte alustada). Tegin isegi oma kirjutamata söömisrekordi ajaga 1,5 h, millest veerand tundi määrisin võid leivale.
Minu tehnika pakkimisel- loopisin kõik riided põrandale, mis ma kindlasti kaasa võtan. Jalanõud ääristasid mu vaiba. Niisiis see on mu lubatud 20 kg. Okey, mahub lõtva ära. Ladusin kohvritesse.. 10 kg lubatust üle. Nali või… ma ei saa midagi maha jätta. Siiski tegin olulised väljakärped. Nüüd 200g üle. Neid 200 g riideid maha ma ei raatsi jätta. Niisiis, mul on lahkumispäeval seljas 3 lühikeste käistega pluusi, 4 pusa, 1kg kaelaehteid + need 200 g ülejäänud riideid- elav humana.


Ennem pisikesi väljakärpeid




Tulemus pärast 3 h kestvaid kärpimisi