Fast fast.... ellaaa ellaaaaaaaa, dissapeaaaaaaaarrrr

On 3.mai õhtu kell 0.28. Jõudsin koju just töölt. Ma pole nii kaua kirjutanud. Mitte sellepärast, et olen teid ära unustanud või midagi. Viimasel ajal on suur tamp peal olnud: tööle-koju-magama-tööle.. Igaljuhul basseinibaaris töötada oli esimene päev kohutav. Mina kui ettekandja assistent, olin täielik ori. Pidin kõndima ringe kandik käes(u 1 kg) mööda tühje laudu (kuna rahvast polnud veel hotellis) ainult sellepärast, et ma näitaksin, peamanagerile, et mul on pidevalt tegemist. Kurat, kuna kliente polnud, siis oli ikka pagana palju teha. Kohendasin ühtesama tuhatoosi täpselt 187 korda. Päise päeva ajal ma pidin surema, sest väljas oli u 26 kraadi ja lauspäike. Töötunde oli 14. Teine päev. Lõunapaus oli 12 min, kuna restoran oli rahvast täis. Restorani ala on tohutult suur. Koristasin ja nühkasin laudu nii et 100 higimulli otsa ees. Minu manager pani meile tambi peale: Anni faster!!!; Anni disapear outside!!! Anni fly!! Anni elaa elaaa (kr.k: minemine). Teisel päeval hakkasin juba tööle pihta saama. Minu tööks on viia joogid lauda, koristada lauad, teha milksheike, teha jääiseid, teha forbeed, pidevalt laudade ümber ringe teha ja küsida inimestelt nende tühje klaase. Mina ei saa aru, mida rasket tööd on ettekandjal seal olla, sest eraldi on ettekandjal olemas assistendid ja toitude kandjad. Ettekandjad võtavad ainult tellimusi ja tegelevad rahaga ja lõpuks saavad kogu tipi endale (keskmiselt jätab iga mats 5 EUR; kliente päevas: lugematu arv). Okey kolmandal päeval, mu jalad olid surnud, öösel magada ei saanud, päikekesepiste ja päikeseallergia sain. Õhtul, peale 13 töötundi, mu nägu oli pähe ära põlenud, viskasin täiega auru välja ja lasin nuttu kõigi ees. Oii pagan, see oli õige tegu. Kõik jooksid ja nunnutasid. Minu manager, keda ma südamest austan (kuulujuttude kohaslet on ta parim manager üldse Sanis), rääkis ja rääkis minuga, et ma nii tubli jne. Mulle meeldib see, et minu manager ise aitab meid koguaeg, vastab kõigile küsimustele, on koguaeg kohal. Neljas päev. Tööle minek. Kuna mul oli tekkinud tõsine päikeseallergia, ütlesin managerile, et kas ta saab mu õhtusesse vahetusse panna. Uskumatu, aga manager ütles, et saab aru mu probleemist ja teeb kõik, et mul parem oleks, aga, et ma pean ainult selle päeva vastu pidama. Okey ma tõesti nautisin oma tööd. Jalad olid juba harjunud. Suhtlesin klinetidega. Tööle sain kohe pihta. Ise hakkasin vigu nägema jne, üritasin juba ise seal bossi mängida. Daubekatele teadmiseks: mina, kes kartsin kõige rohkem kandikuga tööd teha, nüüd, teate ma viin lõtva kandikul 7 pool liitrist õlle klinetidele. Manager: “Anni, sinu salarelvad on weteks ja kandik, niiet go goo outside!!” Neljanda päeva õhtuks sain teada, et mu manager oli tõsiselt mu peale mõelnud, ütles mulle, et see nädal saan 2 vaba päeva, kuna mulle läks ainukesna assistentidest minu töö korda ja ma võtsin seda südamega. Mind viiakse teise baari üle, mis asub hotellis sees. Peabaari, kus pole mitte muffigi teha, kliente on vähe ja ala on ülimalt väike.