Teiseks, kuna arvatavasti te kõik teate mu tegemistest/toimetustest ning eeldatavasti tahate mulle enda tegemistest ka rääkida, siis PALUN kirjutage kõik mulle, millega te vahepeal ise tegelete. Kirjutage ükskõik millest-ilmast, uudistest, söögitegemisest, koristamisest, vanniskäigust, eksamitest (see käib eelkõige Arti ja Motu kohta). Ükskõik, tahan kursis olla võimalikult palju te eluoluga ja tegemistega. Ootan te kirju ummistama mu postkasti e- aadressile annitedrema@hot.ee
Kolmandaks, täna ma ei räägi enda tegemistest, sest polnud midagi erilist. Loomulikult peale selle, et ma jooksin täna esimesena sööma ja mind pidi sõna otseses mõttes sööklast välja tirima. Seda ka tehti, kuid suutsin ennem seda veel ühe koogikese endaga kaasa krahmata. Niisiis, täna ma tahan rääkida natukene üldisest eluolust ja töösuhetest Kreekas ja nende erinevustest võrreldes Eestiga. Et siin Kreekas üldse hakkama saada, pead sa rääkima. Ükskõik mis teemast, see näitab üles huvi, et oled huvitatud inimesest ja seega sind ka respekteeritakse. Töö juures hoitakse tööasjad, väljaspoole tööd neid ei viida. Seega see tähendab, et mees ei lähe koju ja ei ela oma päeva jooksul tööl kogutud viha naise peal välja. Samuti, töö juures ei TOHI sa üksi probleemidega tegeleda, alati pead sa rääkima, mis sind häirib, et probleemid nii kaastöötajatega jms saaks lahendatud. Teiseks sa pead välja näitama austust. Selle all ma mõtlen seda, et kui sinu boss, olgu see su otsene või kaudne, möödub sinust, pead sa mõtlema, et ta on king of leon ja sina pagana uruhiir. See on minu jaoks kõige mõistmatum siiamaani. Täna läks meist mööda Sani omanik, kõige tähtsam nina. Kus kõik hakkasid kummardama ja mu supervisor ühelt jalalt teisele hüppama. Ma ei saanud tuhkagi aru, sest mul polnud õrna aimugi, kes see vanamees oli, ei kottinud ka väga. Siinkohal lööb vist eestlase olemus välja. Tulin siia tööd/praktikat tegema, mitte pugema mingi friikn poolkiilaka- hallipäisele vanamehele. Kreeklased saavad parema töö tänu läbi onupojapoliitika ja pugemise, eestlase läbi raske töö ja pideva enesetäiendamise. Kreeklased on sellised, kes ütlevad mida mõtlevad. Sellega on raskusi, sest mina mõtlen miljon korda ennem mida ütlen. Seega neil ei ole olemas tabuteemasid nagu eestlastel, millest ei räägita. Siin räägitakse kõigest. Et siin läbi lüüa, pead sa ennast tohutult avama. Minule on see raske ja kõik naeravad selle üle, kuidas ma iga asja peale punastan. Proovin tuua vabandusi, aaaahhh… see on kõigest päike, mis hakkab mulle kohe peale, aga kurat ega nad lollakad ei ole, saavad aru kohe.
Musi musi minu kallile vanaemale ja vanaisale
No comments:
Post a Comment