23. mai Kilplased majast välja!

Eile käisin siis Ikonios veel õhtul, jalga keerutamas. Tähistasime Peteriga, et ta sai ka lõpuks ettekandjaks pool baaris. Väga fun oli, me kahekesi sõna otseses mõttes omasime tantsupõranda. Koju jõudsin kella 4 kuskil. Kuna ma ei leidnud oma madratsit üles, kuhu Peter-poiss magama panna, siis ta pani padavai 4 km jooksuga koju. Täna tööl, ma ütlen perfektne oli töötada. Organiseeritus oli majas. Mina olin üksi verandal, võtsin tellimusi, Anita oli sees lobbys, üks ettekandja assistant ja üks baarmen. No sujus nagu ludinal. Aeg läks kiiresti, istuda ma ei saanud, aga no ma tõmbasin endale mingi Beyonce vana laulu I am survivor… jne. Nüüd tööl olles laulan seda mõtetes ning ootan vaikselt, et keegi tuleks ja ütleks mulle, kus omas maailmas ma jälle ringi tiksun.

Peale tööd! Näost loeb kõik välja, et ma jumaldan oma tööd ja Sani Hotelli. (Oma best eestlasest kaaskannatajaga)

22.mai Pirnid põlema, tuled kustus

Juhuuu ma ootan oma pakikest juba nii hirmsasti, mis mu mamps mulle teele saatis. Ma kuulen igasuguseid jutte Kreeka kohta,läbi mampsi jutu, ise elan selle keskel, kuid ei tea midagi. Saan aru te murest, et siin on suhteliselt väga räbal olukord, aga isegi ajalehed ei kirjuta siin midagi. No, mida ma ka tean, ise ei saa kreeka keelest muffigi aru, inglise keelsed lehed siin puududvad. Täna sain teada, et Thessalonikis mingid pommid plahvatasid, sinna mul ilmselgelt mõnda aega asja pole. Olge rahulikud, mu pärast pole vaja muretseda, kinnitan seda. Kui Sani Hotellile pomm alla pannakse, ma ainult naeran selle üle, juubeldan, plaksutan käsi ja jalgu ja kõike.
Täna olin siis esimest korda üksi tööl, täiesti üksi pidin hakama saama. Sain ka loomulikult, aga keegi pead ikka nagu pind perses torkima koguaeg. See manager, kelle ma Ikonios kunagi kuu peale saatsin, no ta ei saa üle vist sellest. Seletab ja seletab, ma ei kuulnud ühtegi ta sõna, mõtetes mõtlesin ainult kuidas talle jalga ette panna, et see vend reaalselt käbla käiks, äkki lööb mõni mõistuse rakuke põlema ta olematus pirnis.

Tänase tööspliti ajal tegime lõbusat tuju endale, mu suurima moscitovihkajast sõberiga Rumeeniast

21. mai Suure surmaga läbi päeva

Pilves ilm jälle, tuul. Ma ei sa üldse mis ma ronisin siia, Eestis ka parem ilm kui siin pommiagus. Püha müristus, ma mõtlesin, et kõnnin tagurpidi uksest tagasi, kui nägin kui palju matse meile oli vihmavarju tulnud. Jooksin teadmata suunas, lihtsalt jooksin, sest mu kallis supervisor tegi ühte arvet no ma ei tea, micros ta teine kodu ilmselgelt. Ta ei saanud mitte muffigi aru, ja kuna mina microse lähedale ei saanud, siis ma pidin lihtsalt joosta niisama. Õhtuses vahetuses sama jama, mina ei tea mis täna kõiki siia restorani tõmbas. Seega ma ei saanud oma varbaotsakest ka sirutada, kokkuvõtteks ma ei teadnud enam kas ma elan ikka reaalselt või olen juba taevas omadega. Õhtul oli staff pidu, mingi uus koht avati. Otsustasin koju minna, aga mu kallid Lefterius (pool baar), Sofia ja Zorro keelasid mul selle mõtte kategooriliselt. Seega senikaua kui kõndisime autoni, mõtlesin välja igast plaane, kuidas saada vahepeal südameatakki. Südameattakki ma ei osanud endal tuvastada, aga koju magama ma jäin.

Lenda Anni, Dissapear Anni, Tee ringe Anni! Anni Anni Anni Anni!!!

20.mai Lõpp mu palvetele!!

No reaalselt on siin Kreekakeses sadanud, tuuled puhunud (pigem orkaaniks nimetaksin seda), vihma sadanud ja kõike kõike. Nii, mu palvetele vihma lund külma tuult- neile palun lõppu, aitab küll, täitsa piisas kohe 3 päevast, kus ma pidin jälle välja otsima oma 0,2*0,2 cm2 kapiuberikust mõned paksemad karupüksid. Seega oma vabal päeval otsustasin minna sööma hotelli sööklasse. Ja mida ma seal nägin, läätsesuppi ja ülinämmad normaalsed šampilionidega makarone. Valida oli ühe vahel. Moosisin ja moosisisn sööklamutti, et ta paneks mulle natuke mõlemat. Ütlesin, et ta näeb väga hea välja täna. Et tal on uus ilus soeng (olks sellega panin väga mööda)! Igaljuhul sain natuke mõlemat. Maitses hea!



Imetlusväärne! Liiga hea, et tõsi olla!

19. mai Omas maailmas on olla kui kvaliteetaeg

Siinkohal pean ära mainima, et viimasel ajal hakkab mulle see silma,et kõik küsivad: Anni, kus sa oled? Teises maailmas?. Täna tuli minu juurde peamanager ja naljatades: Anni, kus sa jälle oled, omas maailmas? Proovisin siis kõigile täna seletada, et kõik eestlased ongi sellised- kõik on koguaeg omas maailmas, mõtlevad pidevalt millegi üle. Küsiti: Aga mille üle on vaja mõelda koguaeg?—nooo näiteks igapäeva elu, raha, töö, kooli, kasvõi selle üle, et mul on homme autol rehvid vaja vahetada. “Ja kõik eestlased on seal sellised?” jaaa absoluutselt kõik. Proovisin seletada neile, et kui sa pidevalt laterdad tühjast tähjast peetakse sind napakaks, rumalaks ja idioodiks. Mida vaiksem sa oled ja mida rohkem sa mõtled, seda targemaks sind peetakse. Ütle ainult seda mida tõesti vaja on öelda, mitte ära aja mingit iba. “Kas te siis tänaval ükseist ei tereta, ei küsi kuidas läheb jne?” –hahaaaa, eeeei, ainult siis mu sõbrakesed, kui eestlane tunneb seda eestlast isiklikult. Suvalisele ei öelda kunagi, sind peetakse peast segaseks muidu. Siinkohal pidid mu kreeklastest sõbrakesed shoki saama. “Suur Eestis enesetapu protsent on, Anni?”

—suur, mu sõbrakesed.

Selline vaade avaneb mulle töölt igal õhtul. 12 Kreeka jumala kodu- Olümpose mägi.

Õhtul rääkisin Santaga (üks läti toakaaslastest), et mis me hetkel kodus olles teeks. Rääkisin mina, et poeks just prageusel hetkel oma emme juurde kaissu, räägiks juttu, naeraks “Unistuste printsessi” seriaali üle ja räägiks kes kuidas täna trenni andis ja kes kui palju kg kangile body pupmi trennis endale peale laadis.

Mu kallis-kallis pere, eelmine suvi Daubes

Sain oma esimese palga ka siis, tore, et see oli nagu 110 EUR-i. Homme lähen ajan selle asja korda. See pole lihtsalt võimalik. Kuulsin täna veel, et paljud töötajad lihtsalt kõnnivad minema siit hotellist, kuna see pole normaalne mis siin toimub. Seega töötajaid jääb aina vähemaks ja vähemaks. Rääkisin täna sõbraga pool baarist, kes oli ka eelmine aasta siin ja ta ütles mulle, et ma elusees ei pea siin vastu kuni septembri lõpuni. Juhuuuu… ja ma vahetasin just oma lennu ümber!!!Sani Beach Hotel, tõesti tuli otsa!

18. mai Pole naljaks, enam

Täna hommik ärkasin, öösel magada ei saanud. Mul oli vist vedelikupuudus, üleväsimus-igaljuhul mõistus hakkas üles ütlema, ei teinud enam reaalsusel ja unenäol vahet. Stella mainis hommikul, et karjusin/sonisin midagi öösel. Tööle minnes ma lihtsalt ei olnud võimeline tööd tegema, nii halb oli olla. Läksin Vassili juurde (pool baari manager) ja ta ütles, mu nägu nähes, et võtaksin vaba päeva. Läksin koju magama. Kella seitsmeks vedasin ennast siiski tööle. Täna esimest korda tundsin tõesti, et tahan tagasi koju nii kiiresti kui võimalik. Ma igatsen kõike, mis puudutab KODU ja Eestit!!!

Igatsen Teid, mu kalleim pere ja mu lähedased inimesed!!

17. mai Anni kuuleb, parakalo!

jejeeeee sain teada, et mul see nädal võib olla samuti 3 vaba päeva. Täna igaljuhul pidin oma vahetuse lõpetama 14.00. kus sa sellega, loomulikult mind hoiti lausa vägisi töööl kinni kolmeni. Söögiks oli täna mingi jubedus- kuivanud kana ja haktitud porgand. Küsisin kus on riis?, kartul? kasvõi makaronid? Eiip, reaalne toit jänestele. Kle junsud, hommikuks on sai ja kaks muna ( ei söö hommikul), lõunaks see jänesekapsas jaa õhtuks makaronid või kuivanud riis (söök peale 18 ,seega ei söö), siis kamon ela ela malakad, tahaks lõunaks kasvõi makarone. Niniii kuna ma sain kell 15 töölt minema ja bussist ma jäin maha (järgmine kell 17.00). Otsustasin randa minna ja kuulge beibs kamon tõesti, terve päev paistis päike ja kui ma oma suure varba rannaliivale jõudisn tõsta ,tõmbas kõik järsku pilve. Kuradi Kreeka ilm, meel muutub nagu tuulelipul!

Sain jube pruuniks

16. mai Õnnetud õnnetuse õppetunnil õpivad õnnelikkust

Tsiiiiiiiiiiiiiisasssssssss…..tööle pean minema kella 12, buss väljub 11. Magada sain 4 h. Lonkisin bussi peale. Vaatasin oma kaaskannatajad üle, kes mulle bussis õnnetute nägudega otsa vaatasid. Johnny Bravo, mu sõber, tuli otse peolt bussi peale, magas silmad lahti seal. Peter oli ennast minu köögis ilusti välja saanud magada, lubas mulle kõiksugu asju osta selle eest. Tööle läksin täna SeeYousse, mis on Sani resorti kõige rikkamatele mõeldud restoran. Üks väike õlu maksab seal 9 EUR-i. Ilus tööriietus on ja milline lõõgastav tunne seal töötada oli. Kõik olid nii vabad, kõigil jumala pohhui, mingeid ringe kandikuga tegema ei pea. Seal toimus mingi V.I.P pidu, kus kõik joogid ja söögid olid tasuta, mitte mulle loomulikult. Ma ainult vaatasin kuidas need malakad mu ees shokolaadi limpsasid ja kokteile jõid. Selle restorani kaks manageri nõudsid, et ma sinna tööle tuleks, kuna mul oli ainukesena suu irvakil koguaeg ja relax oli olla. Lubasid teha kõik selleks, et mind sinna tööle saada. Asi on selles, et töö on väljas, erarannas seega ma keeldusin kategooriliselt. Pärast sain Sofialt teada, et seal saab keskmiselt tippi 50 EURi 3h õhtu eest ja ,et sinna tööle saada on kõige raskem. Ja mina malaka, ütlesin koha ära. Homme külastan manageri ja lasen ennast vist üle sinna viia. Peale See Yous töötamist läksin kohe oma restorani, kõht tühi, väsinud, surnud, mitteelav. Õhtul tulid kõik õhinal mu juurde ja küsisid, et mida ma rääkisin See You restoranis Sani omanikuga. Mmm.. omanikuga, mina? Millal?… ma ei tea milline ta oli. Mul on ükskõik kas see on koristaja, nõudepesija, manager omanik või muu tont, ma räägin kõigiga ühte ja sama juttu, olen ma ise. Õhtul tuli meile the most kuulus jalgpallur. Managerid kõik jooksid, hüppasid jne. Kuna ma tean kahjuks jalgpallist ainult Ronaldot ja Beckhami (ilmselgelt kirjutan nende nimed ka valesti), siis mul ei jäänud kahjuks ta nimi ka peale sajandat küsimist meelde. Igaljuhul ta on Tallinnas käinud. Koju jõudsin kell 2 öösel, ma ei tahtnud enam sellel hetkel elada, mu jalad surid otsas ja koju jõudes meil polnud elektrit!! Kolistasin, kompisin, roomasin-igaljuhul kuidagimoodi ma jõudsin oma parima sõbra, oma padja juurde.

See You kostüüma

15. mai Ela üks päev korraga ,lihtsalt ela

Tööle täna jejeee. Oma puhkepäevadel ma midagi tarka ei teinudki. Õhtul on staff official party, mis tähendab siis, et ametlikult avatakse siinne peoparadiis. Sain täna varem isegi töölt lahti ja puha. Kiirelt koju, teised riided selga ja minek. Stella minuga ei tahtnud tulla, tema jalgade invaliiduse pärast. Seega mu naabrikesed, kes on niikuinii 24/8 ärkvel, läksime koos. Püha juudas jõudes kohta, kus toimus peo avamine, seal ma ennast liigutada ei saanud, sest rahvast oli nii palju ja iga mats hingas kuklasse. Seega läksin oma koju Ikoniosse. Väike tants kuni hommikuni. Koju jõudsin pool 6. Peteril pool baarist keelasin koju joosta 4 km, seega panin ta enda kööki madratsile magama.

Mu lätlastest toanaabriksed

14. mai Jäta võtmed väljapoole…

Minu kolmas vaba päev!! See algas lihtsalt oivaliselt. Kuulen umbes kella 7 ajal hommikul, et keegi lakkamatult helistab kella naabrite ukse taga. Sõna lakkamatult tähendab hetkel 1 tundi jutti. Läksin lõpuks ukse peale paar paremat roppu sõna juba keele peal, kui nägin, et see Stefan, Johhny Bravo. Mul tuli otsekohe meelde, et tal on ju ainult musklid, midagi muud. Mu süda sulas ja ma lubasin sõbralikult: “ Stefan, I will kill you…….soon!” Täna ma läksin randa uuesti, väga mõnus, vesi läheb aina selgemaks. Teen siin vaikselt plaane, kuidas veeta oma 10 viimast päeva siin Kreekas. Tegin lepingu nii, et 20 september saan töölt lahti ja lennupiletid on Eestisse tagasi 30 septembril. Seega oma reisile tuleb ilus lõpp teha ja ringi käia mööda Kreekat. Kui ma oma marsruudi valma saan ,siis annan teile teada. Viimane puhkusepäev lõppeb mul täna Ikonios. Jaaa kui ma Ikoniosse ei jõua, siis ma teen kodus 90210- 3 osa vaatamise õhtu (pühendan selle lause Katrinile):D

Proovisin täna kohalikku melonit. Oli proovimist väärt, ma ütlen!

Kuna mul pilti Stefanist pole, siis Johnny Bravost on. igaljuhul mina siiamaani 5 erinevust nende vahel pole leidnud!

13. mai Külma ilma, lund, vihma, tuult!!

Oma teisel päeval otsustasin minna Mudaniasse, mis peaks idee kohaselt olema siinsete külakeste kogumi pealinn. Sinna jõudes vaatasin, et see veel hullem kõrb, kui Nea Fokea, kus ma elan. Kõndisin seal oma tund aega teadmata suunas. Otsustasin mingil hetkel oma silmakesed avada ja mis ma eest leidisin- Supermarket, millel oli autoparkla ja suured ostukärud. Püha müristus, kas ma näen siin kõrbes oaase? Läksin kohe katsuma seda ostukäru ja tsillisin sellega poes ringi, sees ainult pakk mahla. Välja minnes ei suutnud uskuda ma oma silmi. Üle tee uus supermarket, samasugune. Kuhu ma sattunud olen, paradiisi? Pärast otsustasin, et külastan elektroonikapoodi ja naeran nende seadmete üle veidike. Aga mis seal naerda, kõik oli ülimalt kvaliteetne ja ülimalt odav. Frappe käsimasin on 6 EUR-I ja frappe suur masin 15 EUR-i. Kõik elektroonika ja telefonid on siin väga odavad. Panin endale kohe mitu mitu frappe masinat kinni. Koju jõudes läksin loomulikult randa,täna leidisn endale uue mooduse kuidas päevitada,sest kraadid on veelgi tõusnud. Ostsin endale veemadratsi ja ulpisin täna siis sellega ring juba pea avamerel. Ma ei kujuta ette kui kuu aja pärast on siin umbes 50 kraadi. Ütlesin Stellale, et külmkapi, mis külmutab kõik, tirime meie tuppa ja sügavkülmutame sellega me toa.
Supermarket mu koduses Nea Fokeas. Feta juust hambus.

12. mai Sun is not shining, sun is burning

Ütlen ausalt, et täna päevitasin peaaegu terve päev, sest mul on ju vaba päev!!!! Kuna kraade on siin juba umbes 29, siis rannaliivale astudes hüppasin seal nagu hüpikjänes, sest liiv oli nii pagana põletav. Leidsin endale uue päevitamismooduse: pool keha on vee sees, pool maismaal- nagu pooleldi kahepaiksele iseloomulik. Õhtul läksin Ikoniosse Internetti, vastasin pea 5 h msnis mapsi küsimustele ja kirjutasin teile kõigile, kes mulle kirjutasid. Lav ju beibs!!

10. mai hullumaja kuubis

Hommikul tööle minnes rääkisin Veraga, basseini baarist. Hullumaja kuubis, seal saavad ettekandja assistendid 10 EURi tipsi nädalas. Püha müristus, kõik on nii shokis. Rääksin lõunal koju minnes Dimitrisega, baarman, ütles, et basseini restorani on tulnud tüdruk, kes sai nimeks kärbseke, kes joob ainult red bulli ja ei tea kuhu lennata. Oh, siin Kreekas on ilmad ilusaks läinud ja ma juba hakkan kergelt pruunistuma. Õhtul tööl olles, pakkusin ennast tänaseks veinivalajaks. Daubekad, teavad kuidas ma karstin seda. Siin peame küüleri viima laua juurde ja küüleris pmt käib kogu pudeli avamine ja kahe käega võin valada. Oii ma sain kohe miljon pluss punkti kirja, sest kõige kõigem manager läks just mööda ja vaatas kuidas ma tegutsen. Ja mis üllatus mulle, ma sain teada oma selle nädala töögraafiku. 3 ja pool vaba päeva. Ma pidin imestusest kohe pea peale kukkuma selle peale. Mina ja kolm vaba päeva, ma kohe ei tea mis nendega peale hakata. Mõtlesin, et sõidan Ateenasse, avastan maad veits, aga see on kergelt teisel pool Kreekat. Ma pean nüüd välja kohe mõtlema, mis teha need vabad päevad.

Käisin artsi juures, ta oli vist kurt, pime ja lollakas. Midagi ei küsinud ei rääkinud. Sain vastu sellise paberi.

09.mai EMMMME

MINU KÕIGE KALLIMALE EMMELE, HEAD EMADEPÄEVA. ARMASTAN SIND VÄGA VÄGA!!!

Igatsen oma kõige kallimaid inimesi väga väga!!! Teadke, et olete meeles mul iga päev!

Ikonias tähistasin Stellaga oma esimest kuud Kreekas. Lubasin üle mägede ühele sõbrale, et lähme siis “kõik koos”. Vend veits pingutas üle, tuli oma huinamuina autoga järgi, et mind sõidutada 50 m eemal olevasse Ikoniosse. Sorry, ütlesin talle, ma kõnnin jala, meil Stellaga paljust rääkida. Nüüd solvunud mu peale, ei räägi minuga. Too emotional for me. Rahvast oli palju, pilte ei jõudnud teha kahjuks. Aga midagi erilist polnud ka, väike tants higimull otsaees ja kõik. Üks Sani hotelli miljonist managerist ütles Ikonios mulle,et peaksin olema 5 min pärast leti juures, et ta tahtvat kedagi tutvustada. Sorry sõbrake, ütlesin, me pole tööl, nii,et I do not give a shit about your 5 minutes. Hommikul pidin tööle minema kell 9.00. Niipalju tööst, et issand halasta kui igav on olla ettekandja. Sa ei pea muffigi tegema. Hakkasin laudu koristama, sain õiendada, et see pole minu töö. Olks düüds, lihtsalt kõndisin ringe, suhtlesin kilentidega. Rääkisin manageriga, millisena ma näen oma rolli selles restoranis, seega ma tahan tegevust, mitte ringitamist. Ühesõnaga saan teha nüüd kõike. Loomulikult see manager, kellele ma nähvasin natukene, see hakkas täna tööl mölisema sellepärast, nalja kui palju!Sattusin rääkima ühe meeldiva kliendiga, kes rääkis, et ta mehel on vähk ja nad on non-stop terve aasta reisinud. Tahavad elult viimast võtta, mis annab veel võtta. Kuna mul polnud midagi teha, rääkisime oma 1 h, väga südamesse läks see kõik. Sõbrad ärge stressake, elage, tuleb elada ja võtta viimast igast väikesest hetkest!!!

8. mai Anni Tedrema supervisoriks! Kandidaat nr 1

Täna ma ei viitsi enam tööst kirjutada. Täna läheb tähistamiseks, sest olen olnud siin Kreekas juba kuu aega. Seega pidustuste aeg!! Ilmselgelt sean sammud Ikonio poole.
Seega annan homme teada kuidas läks.
Senikaua räägin, mida ma siin enim õppinud olen. Loomulikult iseseisvamaks olen saanud. Siin pead võitlema alates sellest, et sul linad ära vahetatatks kuni selleni, et oma õige palk välja nõuda. Töö koha pealt nii palju, et mingi Mr: Pabulil või kes iganes manageril või mingi hall karvane vanamehel ei lase möliseda. Teen oma tööd täpselt nii hästi, kui oskan, kui nemad tahavad mind mingite friikn valede jalanõude pärast vallandada, lasku käia. Asi on selles, et neil malakatel pole siin absull tööjõudu, seega tean juba ette ära, et mind ei vallandata ja käin ikka valede jalanõudega, meelega. Ükspäev tuli mingi suvaline ülemus ,keda ma esimest korda nägin ja ütles: Anni sa pead tööl ühe kraenööbi lahti tegema, nii on õige. Mhhmhmmm… tore tore, miks vormiriietusel siis see ülemine nööp on õmmeldud?? Kes kurat sa üldse selline vennike oled? Ei teinud seda nööpi lahti, meelega, vallandagu kui tahavad. Eii ma ütleks, et mu supervisor on hullem kui väike laps. Tööd teha ta ei oska, täiesti lõpp, tema oskus midagi organiseerida, seda ei eksisteeri. Täna hommikul tööl olles, võtsin ma kõik tellimused, viisin joogid lauda, suhtlesin klientidega, koristasin jne. See eit tegi ainult arveid, supervisor, ajas kõik sassi. Ütles, et ta ei julge oma viga minna kliendile seletama, et mingu mina. Ütlesin, et sina puupea tegid valesti, sina aja asja korda. 5 min pärast tuli ja ütles, et Anni ole hea kontrolli üle. Okey, arvata on, et ikka valesti arve. Malaka!!! Õnneks on minuga restoranis üks eesti tüdruk, saan temaga sõimata omas mahlas. Loomulikult, pead sa oma arvamust peale ajama, kui sa ei räägi, pole sa keegi. Nüüd ma ainult laterdan, suulihased musklis juba. Aaa ja loomulikult see, et siin ei kehti reegel, et õigel ajal õiges kohas. Siin pead ise tsekkima koguaeg, et oleksid õigel ajal õiges kohas, teise inimese sitta olukorda panema ja nii ennast esile tõstma! Life is hard beibs!

Tulen koju, ukse pealt leian sellise vaatepildi!

ööööööööö7. mai öööööööööööööööööööööö tööööööööööööööööööööööö

Kaval nagu rebane…muhahaaaa lasin ennast hommikusesse vahetusse tööle panna. Kreeklased va siesta ees ja taga võitlevad õhtuste vahetuste pärast. Seega mina olen 9-13 tööl, peale seda asetan ennast rannaliivale ning tööle jälle 19-00.00. Täna õppisin igasuguseid kohvisid tegema, mis on Kreekale iseloomulikud- õiget frappet, fredo cappocinot, fredo espressot jne. Oiii need on lihtsalt nii nämmad…ma saan siin vist varsti kohvi üledoosi. Ütlen ausalt, et jalad on mul surnud. Ma ei tunne neid enam. Palun saatke mulle Eestist ratastool nagu tõesti see on tõeline surm mu kapsaaeda. Õhtu lõppes igatahes mul mitte 00.00 vaid 15.00. Mingid maunid lihtsalt ei viitsinud ära minna. Igaljuhul proovisin eile igast põnevaid kokteile, mis baarman mulle masenduse leevendamiseks tegi- Cinderella ja mangio draguini…. Jieppppp need nimed jäidki ainult meelde.

NB! Mulle saab nüüdsest kirjutada ja joonistada aadressil :
HUMAN RESOURCES DEPARTMET
TRAINEE: ANNI TEDREMA
SANI S.A., 63077 KASSANDRA, HALKIDIKI, GREECE
Mamps mul juba mõned tellimused, saadan sulle meilile!

Cinderella, alkoholivaba

Mango draquini, lemmik siiamaani. Sisaldab natuke valge rummi ja põhiline komponent on mango värskelt pressitud mahl.

6. mai Vaimukas pealkiri

Hellouu hellouuu ma jälle tööl. Hahhaaaaaaa saangi ettekandjaks. Minu pingutused kandsid vilja. Sain teada, et normaalselt peaks töötama kuskil 2 aastat ettekandja assistendina. Muhahahaaaa…ma töötasin 2 nädalat. Suurepärane päev, sain kiita, et mul olevat hea stiil. Ma peaksin rääkima hotelli disaineriga, et saaksin koha disainerite osakonnas. Sorry, sõbrad, ma ei tea disainist midagi, oskan ainult kriipsujukusid joonistada! Kallid lugejad, teile teadmiseks: Jään Kreekasse nüüdsest ametlikult septembri lõpuni, mitte augusti, pikendasin lepingut!!!

Saapad Thessalonikist. Minu parim leid

Olen nüüd õige kohaliku moodi, kõigil on siin fake LV kotid, seega tere tulemast mulle. Ostsin Thessalonikist igast põnevat. Seega teen teile mingi päev moedemostratsiooni ja panen pildid üles siia!

Mu kassivihkajast sõber, mu esimesed stilistika proovid:D

5. mai Rahulik päev keset rahutusi

Vaba päev, läksin Thessalonikisse. Tundsin ennast kui kohalikuna, kõik selge. Kõigepealt avastasin selle kurikuulsa shopping koha Mediterrean Cosmos. Issand kui igav, mitte midagi erilist. Lihtsalt lonkisin seal ringi, suurepärane vaade avanes toidupoele, mis meenutab mulle Rimi. Sellist poodi oli hea näha üle pika aja!! Kohe suurest imestusest kõmpisin sellele kaks ringi peale, et lihtsalt vaadata poodi! Peale seda suundusin peatänavale. Jõudsin sinna, poed kõik kinni. Mis kurat, küsisin kuhu te kõik lähete?! Oooki.. mingi rahutus oli. Ma ei saanud muffigi aru. Mis rahutus? Kus? Tore, ma nautisin oma päeva istudes rannapanoraamil Thessalonikis, keset niinimetatud rahutust. “Pommid lendasid, inimesed kaklesid, mendid peksid, koerad haukusid” Pean mainima selle ikka ära, et ennem kui Kreekasse tulin, kandsin pükse suuruses 38, täna ostsin endale püksid suuruses 34, sest 32 polnud.

minu 36 suuruses püksad!!!!

4.mai. Töö kanalaudas

Mind viidigi üle teise restorani, mis asub hotelli fujaee juures. Räägiti mulle siis mu ülesannetest, mul tuli kohe naer peale, kui kerge kõik oli. Kõik sõna otseses mõttes kõik sitased nõud lähevad käiku, kõigil jumala suva, kedagi ei koti. Hommik oli nii vaikne, jõin ainult frappet ja istusin. Õhtu läks natukene kiiremaks. Meid oli restoranis kohal 4 ja restorani ala pole suur. Täiesti lõpp mis hullumaja peale hakkas. Mitte keegi ei teinud midagi. Minu ülesanne kui ettekandja assistendina oli ainult laudu koristada ja niisama tsill outida. Nähes, et ettekandjad jooksevad pea laiali otsas ja kliendid ootavad, hakkasin ise tellimusi võtma. Seda hetke sai enda jaoks suurepäraselt ära kasutada, et ennast tõestada. Orgaseerisin ettekandjatele oma alad, mida korras hoida, läksin aitasin kohvi teha jne, tegin arveid. Suured tänud selle eest Daube rahvale, kes on mind väga hästi välja koolitanud. Töö lõppes tänu organiseerimatusele 2 h hiljem kui pidi. Maria, mu uus töökaaslane viis mu autoga koju. MISS MY CREW IN POOL BAR!!!!

Mu nimesilt, kui pole seda, pole sind olemas!

Õpetasin Dimitrisele tema esimese eesti keelse sõna. Malaka on kreeklastel kõnekeeles ees, taga kõrval ja igal pool.

Whta is wifi? What is computer?

Kuna väga raske saada Internetti iga päev, siis proovin teid postidada tihedamini. Igapäev uudisd vananevad ja peale tulevad uued. Seega võtan sõnad juba tagasi oma lätlastest toanaabrite kohta. Täiesti greizid mutid. Juba haun plaani, kuidas neist malakatest (kreeka keelne ropp sõna)lahti saada. Kreeka keelest nii palju, et mul on selged põhiväljendid ja roppused!

inimesed, inimesed, inimesed

Kuna rääksiisn teile pika jutu maha tööst, siis nüüd tahan rääkida nendest inimestest, kes olid minu kollektiiviks. Mille pärast, kui sain teada, et mind viiakse üle teise kohta, minna üldse ei taha. Need neli päeva 13 tunniliste tööpäevadega, poleks ma mingil juhul ilma sellise seltskonnata nagu seal oli vastu pidanud. Peter, etteknadja assistant, keda ma tervitan kõige rohkem, on pärit Moldovast. Oiii jummel temaga sai kõige enam nalja. Kui me vetsu tahtsime,siis pidime küsima. Mitte midagi ei tohtinud teha, kui ei olnud ennem manageri käest küsinud. Alati oli Peter see, kes pidi jääma tööle kõige kauemaks, pidi seda ja toda ja kolmandat tegema. Algul vaikne poss, kellega kirusime me sitta tööd enim. Immiteerisime managere ja ettekandjaid, ausalt ma sain naerust naerupalaviku lihtsalt. Dimitris, baarman, kohalik. Algul ma vihkasin sind tõesti, pagana playboy selline. Ühel päeval, hakkas see egotsenter minuga rääkima. Segane vend, kimub pävas 50 korda. Paar viimast päeva irvasime kõige üle. Õpetasin talle ja Stefiliosele (teine baarman), kuidas on eesti keeles malaka. Radka, naine Serbiast. Hull naine, baarman, ei no selline karm naine, aga nalja sai hullupööra temaga. Stela, ettekandja, armsake mul, õeks sai mul lõpuks. Väga väga hea sõbranna, inimene, kellega sai kõigest rääkida. Vera, assistent. Selline natuke tagasihoidlik, malbeke. Temaga nutsime kahekesi salaja, kui väga raske oli. Tema jääb mina lähen, tal hakkab raske olema. Stefan, mu Johhny Bravo. Esimesel päeval ta näitas mulle kus uksest kandikuga välja minna ja millisest sisse tulla, eino vend pani ikka hästi. Paar sekundit pärast rääkimist, läks ta ise valest uksest. Manager ütles, et vaadake nüüd teda: kurat aju võiks ka nii suur olla, kui su musklid, friiikin Swarzneger!!! Stefaniga, kes ma mõtlesin, et ma elusees suhtlema ei hakka, kuna team temasuguseid, kes arvavad, et nad on maailma naba. Ühel päeval läksime koos koju, uskumatu nii tore poja. Pärast seda saame ülihästi läbi. Neid oli seal veel, ma kõiki ei hakka kirjutama. Ma ei oska siin nii kirjeldada neid emotsioone, kuidas tegelikult oli, ja kui fun mul tegelikult oli need neli pagana rasket tööpäeva nendega.

Fast fast.... ellaaa ellaaaaaaaa, dissapeaaaaaaaarrrr

On 3.mai õhtu kell 0.28. Jõudsin koju just töölt. Ma pole nii kaua kirjutanud. Mitte sellepärast, et olen teid ära unustanud või midagi. Viimasel ajal on suur tamp peal olnud: tööle-koju-magama-tööle.. Igaljuhul basseinibaaris töötada oli esimene päev kohutav. Mina kui ettekandja assistent, olin täielik ori. Pidin kõndima ringe kandik käes(u 1 kg) mööda tühje laudu (kuna rahvast polnud veel hotellis) ainult sellepärast, et ma näitaksin, peamanagerile, et mul on pidevalt tegemist. Kurat, kuna kliente polnud, siis oli ikka pagana palju teha. Kohendasin ühtesama tuhatoosi täpselt 187 korda. Päise päeva ajal ma pidin surema, sest väljas oli u 26 kraadi ja lauspäike. Töötunde oli 14. Teine päev. Lõunapaus oli 12 min, kuna restoran oli rahvast täis. Restorani ala on tohutult suur. Koristasin ja nühkasin laudu nii et 100 higimulli otsa ees. Minu manager pani meile tambi peale: Anni faster!!!; Anni disapear outside!!! Anni fly!! Anni elaa elaaa (kr.k: minemine). Teisel päeval hakkasin juba tööle pihta saama. Minu tööks on viia joogid lauda, koristada lauad, teha milksheike, teha jääiseid, teha forbeed, pidevalt laudade ümber ringe teha ja küsida inimestelt nende tühje klaase. Mina ei saa aru, mida rasket tööd on ettekandjal seal olla, sest eraldi on ettekandjal olemas assistendid ja toitude kandjad. Ettekandjad võtavad ainult tellimusi ja tegelevad rahaga ja lõpuks saavad kogu tipi endale (keskmiselt jätab iga mats 5 EUR; kliente päevas: lugematu arv). Okey kolmandal päeval, mu jalad olid surnud, öösel magada ei saanud, päikekesepiste ja päikeseallergia sain. Õhtul, peale 13 töötundi, mu nägu oli pähe ära põlenud, viskasin täiega auru välja ja lasin nuttu kõigi ees. Oii pagan, see oli õige tegu. Kõik jooksid ja nunnutasid. Minu manager, keda ma südamest austan (kuulujuttude kohaslet on ta parim manager üldse Sanis), rääkis ja rääkis minuga, et ma nii tubli jne. Mulle meeldib see, et minu manager ise aitab meid koguaeg, vastab kõigile küsimustele, on koguaeg kohal. Neljas päev. Tööle minek. Kuna mul oli tekkinud tõsine päikeseallergia, ütlesin managerile, et kas ta saab mu õhtusesse vahetusse panna. Uskumatu, aga manager ütles, et saab aru mu probleemist ja teeb kõik, et mul parem oleks, aga, et ma pean ainult selle päeva vastu pidama. Okey ma tõesti nautisin oma tööd. Jalad olid juba harjunud. Suhtlesin klinetidega. Tööle sain kohe pihta. Ise hakkasin vigu nägema jne, üritasin juba ise seal bossi mängida. Daubekatele teadmiseks: mina, kes kartsin kõige rohkem kandikuga tööd teha, nüüd, teate ma viin lõtva kandikul 7 pool liitrist õlle klinetidele. Manager: “Anni, sinu salarelvad on weteks ja kandik, niiet go goo outside!!” Neljanda päeva õhtuks sain teada, et mu manager oli tõsiselt mu peale mõelnud, ütles mulle, et see nädal saan 2 vaba päeva, kuna mulle läks ainukesna assistentidest minu töö korda ja ma võtsin seda südamega. Mind viiakse teise baari üle, mis asub hotellis sees. Peabaari, kus pole mitte muffigi teha, kliente on vähe ja ala on ülimalt väike.

Ainult unistamiseks....söök söök

Oh sa heldeke, lugedes oma eelmiste päevade kirjutisi, jääb minust ilmselgelt mulje, kui suurimast toidusõltlasest . Pole viga, täna ei saanud me muffigi maitsta toite. Vaatasime ainult kõik näljaste nägudega, kuidas hotelli manager me ees toite maitses. Vastik vanamees, mitte muffigi ei liiguta ennast ja tuleb sööma me ette. Igaljuhul teadmiseks, et endiselt jooksen 8 km ja teen kõhulihaseid iga õhtu ja ilmselgelt peale 18.00 ei söö. Seega sellepärast ma annan endale vabaduse kirjutada peamiselt söögist ja söömisest, sest sellest ma unistan nii magama minnes ja kui ka hommikul bussiga tööle sõites. Sellel nädalal on mul ainult üks toidukord päevas, nii et palun mõistke mind.
Täna läksin Possolous rannabaari juurde tsillima koos Stelaga (mu töökaaslane). Hullumaja hoovis, mis vaade sealt avanes. Ma olin sõna otseses mõttes rabatud. Ma proovin teile mõned pildid üles panna, kui võimalik, sest need arvatavasti räägivad minust paremini.

Kassid! ….Kes? ….TARZANKASSID!!

Ma vihkan kasse (ärge võtke isiklikult kassiarmastajad), seega loomulikult minu rõõmuks siin kubiseb nendest karvanässakatest. Oleks nad siis normaalsed, aga ei. Nad ronivad mööda seinu, hüppavad, kargavad, karjuvad, jooksevad, turnivad. Seega pean neid tarzankassideks, va segased kohalikud toidavad neid ja seega tuleb neid iga päev üha rohkem ja rohkem juurde. Eile leidsin endale mõttekaaslased. Tegid minuga tutvust naabrid, kes koguaeg karjuvad me kõrval. Ma ei teadnud, kuni eilseni, mis on nende probleemiks. Tuli välja, et kassid loomulikult, karjuvad nende peale. Mina mõtlesin, et mulle on naabriteks toodud mingid hullud. Igaljuhul tulin täna koju ja uksest sisse astudes leidisn eest miljon sada kotti. Meile tulid uued toanaabrid. Lätist pärit, ära hellitatud nagu minagi (pesu ei oska pesta, süüa teha ei oska jne). Väga lahedad pliksid, minu moodi. Tööst siis niipalju, et homme hakkab söökide degusteerimine…niiet Anni teab kuhu ennast homme asetada- järjekorra etteotsa loomulikult.

NB!!! Mamps saada mulle meilile telefoniarve. Siin käivad asjad nii, et kui saa igale matsile oma numbrit ei anna, siis mõeldakse, et sa ei taha suhelda ja suhtluse olulisust olen ma juba maininud. Seega iga päev, saades sõnumeid: How are you- the day before, yesterday, tomorrow, the next day, ten years ago and so on…, siis tahan arvestada oma telefoniarvega, eks mamps!!

Kolm on kohtuseaduseks, teate!?

Esiteks, kõigepealt, kuuldes, et mu suurimad blogi fännid on mu vanaema/vanaisa Elvast, siis saadan just Teile Kreekast kõige palavamad tervitused!! NB! Kui te mu sõnadest, väljendites midagi aru ei saa, siis võite alati mulle meilile kirjutada annitedrema@hot.ee
Teiseks, kuna arvatavasti te kõik teate mu tegemistest/toimetustest ning eeldatavasti tahate mulle enda tegemistest ka rääkida, siis PALUN kirjutage kõik mulle, millega te vahepeal ise tegelete. Kirjutage ükskõik millest-ilmast, uudistest, söögitegemisest, koristamisest, vanniskäigust, eksamitest (see käib eelkõige Arti ja Motu kohta). Ükskõik, tahan kursis olla võimalikult palju te eluoluga ja tegemistega. Ootan te kirju ummistama mu postkasti e- aadressile annitedrema@hot.ee
Kolmandaks, täna ma ei räägi enda tegemistest, sest polnud midagi erilist. Loomulikult peale selle, et ma jooksin täna esimesena sööma ja mind pidi sõna otseses mõttes sööklast välja tirima. Seda ka tehti, kuid suutsin ennem seda veel ühe koogikese endaga kaasa krahmata. Niisiis, täna ma tahan rääkida natukene üldisest eluolust ja töösuhetest Kreekas ja nende erinevustest võrreldes Eestiga. Et siin Kreekas üldse hakkama saada, pead sa rääkima. Ükskõik mis teemast, see näitab üles huvi, et oled huvitatud inimesest ja seega sind ka respekteeritakse. Töö juures hoitakse tööasjad, väljaspoole tööd neid ei viida. Seega see tähendab, et mees ei lähe koju ja ei ela oma päeva jooksul tööl kogutud viha naise peal välja. Samuti, töö juures ei TOHI sa üksi probleemidega tegeleda, alati pead sa rääkima, mis sind häirib, et probleemid nii kaastöötajatega jms saaks lahendatud. Teiseks sa pead välja näitama austust. Selle all ma mõtlen seda, et kui sinu boss, olgu see su otsene või kaudne, möödub sinust, pead sa mõtlema, et ta on king of leon ja sina pagana uruhiir. See on minu jaoks kõige mõistmatum siiamaani. Täna läks meist mööda Sani omanik, kõige tähtsam nina. Kus kõik hakkasid kummardama ja mu supervisor ühelt jalalt teisele hüppama. Ma ei saanud tuhkagi aru, sest mul polnud õrna aimugi, kes see vanamees oli, ei kottinud ka väga. Siinkohal lööb vist eestlase olemus välja. Tulin siia tööd/praktikat tegema, mitte pugema mingi friikn poolkiilaka- hallipäisele vanamehele. Kreeklased saavad parema töö tänu läbi onupojapoliitika ja pugemise, eestlase läbi raske töö ja pideva enesetäiendamise. Kreeklased on sellised, kes ütlevad mida mõtlevad. Sellega on raskusi, sest mina mõtlen miljon korda ennem mida ütlen. Seega neil ei ole olemas tabuteemasid nagu eestlastel, millest ei räägita. Siin räägitakse kõigest. Et siin läbi lüüa, pead sa ennast tohutult avama. Minule on see raske ja kõik naeravad selle üle, kuidas ma iga asja peale punastan. Proovin tuua vabandusi, aaaahhh… see on kõigest päike, mis hakkab mulle kohe peale, aga kurat ega nad lollakad ei ole, saavad aru kohe.

Musi musi minu kallile vanaemale ja vanaisale